Tere.
Ei taha selles foorumis halada ,kuid miskipärast tunnen ,et kahe lapsega enam edasi ei jaksa. Tahaksin vaid küsida uurida kustkohast oleks vöimalik leida natukenegi tuge ja möistmist.
Pealtnäha oleks nagu köik tore lapsed toredad (tütar 8a ja poeg 4 aastane) ja saame ilusasti hakkama juba pea 2 aastat kuid tunnen ,et iga päevaga läheb kitsamaks ja ma lihtsalt üksinda ei jaksa seda koormat kanda.

Sry, et küsin...aga kus ema on? Loomulikult saab üksi jaks otsa. Kas vanaemais, vanaisasid ei ole vahel abiks? Mismõttes kitsamaks...rahaliselt? Muidu oleks üks hoidjamemm mõttekas palgata.

Rasketel aegadel tunnevad seda kõik üksikvanemad, aga alati on tulemas uus ja helgem päev jälle. Sul ju valikut pole, lapsed on vaja ülesse kasvatada ja sellepärast jaksadki kuigi tunned, et enam ei suuda ja mõni päev suisa ei taha. üksikvanemal ei ole valikut, ta lihtsalt peab muredega üksi hakkama saama- samas jääb talle ka kogu rõõm! Pea vastu ja ära anna alla!

Kui vajad sõpra siis kirjuta...

ah ära pane tähele mõnda elus kibestunud tibu, aga kui sul juba arvuti on ja vb ka fb, siis võiksid otsida mõne leseks jäänud üksiku naise, kellel ka vaja lapsed suureks kasvatada ja ehk siis kopereerute kui sobite, sest kahekesi on etem. Naisel ja mehel ju erinevad tegevused...sina teeniksid raha ja naine kanseldaks lapsi ja kolme või neljaga kahekesi oleks igatahes etem kui üksi kahte last kasvatada. Mõni sugulane või tuttav ehk ikka on ka ilmas, kes sind hädas aitaks või?

ja kuhu tuhanaded üskikemad, lahutaud naised ja lesed peavad minema halisema, et on raske 2 lapsega. ja palju siis mehed kaastunnet avaldavad, et oleks ka mõni meeste sait, kuhu naised võiks enda kirja panna.

to halamine
Tuled ja paned võhivõõrale lihtsalt lataka...no uskumatuid inimesi ikka, ise muhvigi teadmata ja tundmata...ehk tatistad kusagil mujal teemas kui sul midagi targemat öelda pole! Niisama teadmiseks, et mida metsa hõikad, see sulle ka vastu kajab!

Tere hommikust.
Lugesin vastuseid ja olin natukene imestunud. Olen kindel ,et selline ei ole tavaline elurada kus isa kasvatab üksi kahte last samuti nagu ka mitte see kui lapsed kasvavad ainult ema juures. Meie peres sai lihtsalt aeg otsa elada emal ka see on saatus ,et lastele ei antud kasvada koos emaga ja emale ei antud vöimalust näha laste kasvamist.
Meie saame hakkama. Täna on juba tunduvalt parem kui eile ja päike paistab.
Kuid vahel ikkagi on tunne ,et elu on olnud ülekohtune ja koorem mida kannan surub vastu maad. Selliste kriisipäevade vastu aitavad väljasõidud ja kasvöi nagu tänane pannkoogi hommik kus köik koos ja paneme köigi soove arvestades kokku päevaplaani.
Elu läheb edasi lapsed kasvavad ja halvad asjad jäävad päevast päeva kaugemaks. Möeldes sellele tuleb jöudu ja tahtmist minna edasi.
Tänan Teid vastamast

To halamine

See siin on üksikVANEMA rubriik. Üksikvanem võib olla nii naine kui mees, vahet ei ole.

Lesk võib olla samuti nii mees kui naine, või kuids sinu arust nimetatakse naise matnud meest?

Oleks see üksikEMADE rubriik saaks su jutust aru. Praegu on su eesmärk ainult kellegile midagi halba öelda...

Ja lõpuks, teemaalgataja ei halisenud, vaid lihtsalt kirjutas oma loo.Ilmselt oled ise lastetu või nn"korraliku" pere esindaja ja sulle on rubriik "perekond"-mis käid siin kui nii õel oled ja sellest teemast midagi ei tea? Muidugi võid olla ka paandunud vanatüdruk, keda keegi pole kunagi tahtnutki- palu äkki delfi teeb "õelutsejate" rubriigi eraldi.

Aitaksin hea meelega kui kuidagi saaksin... Endal selline mure, et ei saa kahjuks oma lastega niipalju koos olla kui soovin.
Tundub et oled väga hea isa, palju jõudu edaspidiseks!

eelmisele kirjutajale: aga sa aita siis üskikisa.. küsi, mis tal vaja on ja muudkui anna ja veelkord anna. Miks sa siis aidata ei saa?

Teema autor ei ole ju konkreetset abi palunud, tahtis lihtsalt mure ära rääkida. Mõnikord aitab juba lihtsalt see teadmine, et kuskil on keegi valmis aitama, paar head sõna jne... Ka sellest võib piisata ja elu jätkub.

Täpselt nii ongi, et vahel läheb meelest ära, et varsti paistab jälle päike. Tunned, et vajud ja vajud ja kuidagi ei jõua ega jaksa enam ja siis mõtled, et äkki endas viga. Kuuled teistelt lihtsalt mõne toetava sõna ja sellest on abi rohkem kui uskuda võite.

Ma väga loodan, et sa ei lase end häirida mõne siinse sapist. Usu mind, sul tulevad varsti paremad päevad, aga palun vali hoolega, keda sa endale lähedale lased.

jah siia ei saagi midagi justkui kirjutada, mõned head sõnad ja ülejäänu täiesti uskumatu ---
kibestunud inimesi palju

palju head, kõik läheb hästi
siin oli vale ruum, kus lihtsalt endast midagi välja rääkida--

lisan veel oma eelnevale kirjale--
kui soovid
siis kirjuta palun loree@windowslive.com

Tean hästi, mis tunne sul on.
Kui soovid kellagagi rääkida ja muresid kurta, siis kirjuta: NeidK@hot.ee

Lugesin ka kommentaare, uskumatu kui vähe on siirust ja kaasa tundmist. Esimese hooga käiakse välja õelus,sarkasm ja parastamine. Kuhu on siis jäänud siirus ja märkamine ehk hoolivus?! Igal ühel meist on vahel raskeid hetki, ma usun, ja nii mõnigi ohkab "ma enam ei suuda". Selleks ei pea olema sugugi üksik isa ega üksik ema, me kõik oleme üksikud vahel... Kui palju vahel kirjutamine aitab, või lihtsalt kui saab välja öelda... samas ei pea ju kohe tormama appi või midagi tegema, kuulata ja kaasa mõelda-noogutada on ka vahel vaja. Vaikida ja kuulata, või öelda mõni hea sõna, aga mitte tulistada, nagu kommenteerijatel tavaliselt kombeks. Püüa alati märgata pilvede all, sinist lapikest heledat taevast, ehkki see vahel on raske, väga raske.
Minu arvates on see sageli imetlusväärne kui hästi isad oma lastega hakkama saavad. Hoidke ikka näoga nende poole, kes sära, julgust ja usku süstivad!

Tavaliselt on selle murdumise-tunde põhjuseks rahapuudus,- ja seda mitte ainult üksikvanematel, vaid väga paljudel Eesti inimestel!

Autori textid ei kattu minu meelest ja tundub olevat üks liba-jutt(arvatavasti hoopis naise kirjutatud)-
- mees nii ei kirjuta!

Just täpselt! Kirjade autor ei ole meesterahvas.
Kummastav, kuidas paljud siin sellest aru ei saa.
Keskendutakse vist rohkem teemale, kui selle loojale.
Kuna olen ise meesterahvas, siis meestel on teatud sõnad, mida nad enamasti ei kasuta, sest nendel sõnadel on mehelikuma kõnemaneeriga vasted. Jälgige tonaalsust, see ei ole mehetüüp. Mõelge, muretekstis kirjutab mees; "...ja päike paistab." Tekstid sisaldavad väga palju naiselikke tunnusjooni, selline käsitlus ei ole mehe maneer.
Millise mehe suust, te olete kuulnud; "...edasi ei jaksa,";"...üksinda ei jaksa." Ma olen mees ja ütlen,et see on mehe kohta kentsakas, sest mehed sõnastavad raskemalt, otsesemalt, robustsemalt. A´la; "üksinda ei suuda", "edasi ei jõua". Või hoopis maskuliinsema lause ülesehitusega.

Teema idlasti ei ole liba, see situatsioon on üksikvanematel ikka aeg-ajalt. Vahet ei ole, kas ta on üksikisa või -ema, toetav sõna kulub ära mõlemale. Ja kui lugeda teisi teemasi- nagu mõni üksikema piuksatab, et raske...no kindlasti teate, mis siis järgneb. Tähtis on minu meelest see, et keegi ikka sai mõne toetava sõna ja ehk ka need, kes ainult lugesid :)

See oli -Teema kindlasti...

Selliseid teemasid, kus keegi aliseb, et tal raske on, ikka kirjutatakse. Saab võib-olla kellegil kergem, kui südamepealt ära rääkida ja seda teistega jagada. Kui teema isegi liba ei ole, siis ka ise süvenenumalt lugedes tundub, et "Just,.."-il on õigus. Teema autor vist arvas siiralt, et kui tegemist on meesterahvaga sellises olukorras, et siis lugejad ja kommenteerijad on kaastundlikumad, sest mehi on sellises olukorras ikka rõhuvas vähemuses. Sest tavaliselt on ikka mehed need, kes kas jalga lasevad või mõnel muul moel lahkuvad.

Ma jooksin kunagi umbe, sest tegin kõike üksi. Ühel hetkel sai hakata lastega ülesandeid jagama, siis läks palju kergemaks, samas jah, mul lapsed suuremad.

Kui õelad on inimesed, kohutav. Murdumise hetke võib ette tulla ka kõige tugevamal.

Mina tunnen sama, väga tihti enam ei jaksa :(
Mul on 1 laps ja kasvatan teda üksi alates tema sünnist. Ma jäin mõttesse, et kumb on kurvem, kas see, et üks vanematest on siit ilmast läinud või see, et üks vanematest EI TAHA lapsest midagi kuulda, arvestades, et esialgu oli ta ju planeeritud.

vevalt, et inimesed liiga õelad on.. lihtsalt igaühel omad mured kukil.

maloen siin kolme viimast kirja, siis keegi on siin eriti silda läinud. Mis mõttega eriarvamustest nii ärrituda, nagu oleks mindi kindel kord, kidas keegi vastama peab. Vastame kõik kooris; tunneme kaasa, oi kui paha, väga kahju, nutsin juba pool päeva. Suri kaaslane, no mis teha, ikka juhtub, sotsialabi peaks selle jaoks olema ju. Kas naisel või endal siis vanemaid ei ole, kellelt mõistmist ja igakülgset tuge saada? kirikud jagavad nii vaimset, kui materiaalset tuge.
Tegelt loen autori kirja ja ka tundub tõesti, et siiski naine mehe nahas.

teemaalgataja kirjutas nüüd küll "õiges" kohas.
siit saab märkimisväärsel hulgal mõnitusi, parastamist ja kahjurõõmu, tema aga seda kindlasti ei vaja.

Nii et siis mehelik olla tähendab kasutada robustset kõnepruuki, a la maha ja taha ja vänt. Teate, ma suun, et mehed sügaval enda sees ongi õrnad ja näevad ka lilli ja pikest ja äikest. Lihtsalt ühiskond siin presisib peale sellist tuima ja tundetut ja saankõigegahakkama ja mulpohhui ja maeinuta hoiakut. Jäägem ikka iseendiks ja inimesteks:) Päikest teema kirjutanule ja jaksu edaspidiseks.