olime tuttavad mehega, kes lahku läinud ja lapsed, tütred tal 8 ja 10 ja sageli meil
oli juttu suhte ametlikuks vormistamisest, kuid mee ei kiirustanud.
ise ma laske, poeg 15a ja koolilaps.
Elasime ja olime nii ja naa, st mehe lapsed olid sageli meil ja kui mehel polnud võimalik siis olin tema lastega.
vahel palusin, et mees ka minu pojaga tegeleks, nt putitaksid koos tehnikat või käiksid kusagil, kalal jne
mehel ei olnud selleks aega nii see elu läks
poeg leidis sõbrad kellega koos aega veetis ja avastas tehnikamaailma
autosõitu õpetas talle vanaisa naabrimees maalt, mitte mu elukaaslane kes muidu teistele ikka oli õpetanud.
Tänaseks on poeg täiselaine, töötab, elab omaette,tal on pere ja peagi sünnib laps.
Nüüd tuli mees jutuga, et võiksime abielluda ja et kuna poisi tuba tühi sis tema vanem tütar, 17a ja rase tuleks meile elama, et siis oleks tal kes last aitab hoida.
Küsimuse peale, et aga miks varem me ei abiellunud sain vastuseks, et noh sul oli siis poiss majas ja et nüüd sul on minu laste jaoks ka rohkem aega.
tere talv, nende tüdrukute jaoks oli mul aega ju ka varemgi.
Kuna mees sõitis töö asjus ära siis lubasin vastuse anda tema tagasi tulles. Selleks ajaks korjasin kokku mehe isiklikud asjad ja pakkisin need kokku, viisin ta vanemate juurde.
Kui mees tuli siis ootas teda suletud korteriuks millel paberileht sõnaga EI ja väiksemas kirjas all, et asjad on ta vanemate juures.
Mehe elukoht eiolnud registreeritud minu juurde, ta ei tasunud eluasemekulusid, toidu muretsesin mina - niet võlgu ma talle nagu ka ei olnud midagi