Kasvatan oma kahte last üksi( 16a ja 12a). Elame maal omas majas juba 6 aastat niiviisi parasjagu õnnelikult ja rahulikult. Nüüd aasta tagasi sain tuttavaks pealtnäha imetoreda mehega, kes kuulas mind, minu muresid, rõõme, plaane ja unistusi. Majale uus katus, auto remontimine, kas lõhkuda pliit välja ja hakata kasutama elektripliiti. Mured, rõõmud, naljad lastest jne.
Ma pole temalt kunagi abi palunud, vahel ainult nõu küsinud, veel vähem olen oodanud, et ta mind rahaliselt aitaks.
Ja nüüd kuulen tema sõbralt, et mina olevat härrale külje alla ujunud ja tahtvat pidevalt raha, küll katuse jaoks ja auto remondiks. Peale selle määrivat ma talle pidevalt oma lapsi kaela, otsin vist uut issit neile. Ütles, et hea,et mehel temasugune sõber on, muidu oleks ma mehe ammu rahast tühjaks teinud ja lapsi kasvatama pannud.
No ütle nüüd, mul on selline meeleheide kallal, samas olen solvunud, vihane ja pettunud. Miks nii???
Kas tõesti ei saa kedagi usaldada enam?
Ja samas hakkan aru saama, kuidas tekivad jutud üksikemade ainult rahapeal väljas olemisest ja isside otsimisest.
Nii hirmus kurb on olla:(