Üksikvanem
tunnen ennast poja kasvatamises luuserina
maili 13. aprill 2010, kl 12.47 |
ja see on sõna otseses mõttes.Et täit selgust saada ,kirjutan algusest .Nimelt mõned aastad tagasi kui poeg oli 13 tekkisid meie väikeses maakohas poiste kambad ja eks minuomagi yhines.Hakati tarbima alkoholi ja suitsetati.Ja nii kestis see mõni aasta,kui lõpuks olid pidavad vahelejäämised politseiga jne.Nagu ikka.Koolis käis poiss alguses korralikult ,hinded kyll polnud kiita aga koolis siiski käis,kuni lõpuks tuli talle 15 aastaselt mingi "kiiks"ja ta otsustas mitte kooli minna enam.Olen kaua aega omaette arutlenud mis võis olla selle põhjuseks aga ilmselt ikka sellepärast,halvad hinded olid ja ta ei tahtnud ennast "rumalana"näidata.Jätkusid pidevad joomingud ja vahelejäämised.Isast polnud ka abi )elame 16 a lahus=)Temal olid omad mured naistega..Mul tekkis suur lootusetuse tunne .Tekkis kysimus MIDA TEHA???????????Otsustasin koos pojaga lahkuda eestist.Nyyd elamegi kahekesi teises riigis aga poisi suhtes pole praktiliselt sellest kasu midagi kuna ta ei käi siingi koolis.Yritasin ja andsin endast parima aga vägisi teda kooli saata ei saa.Tema on muidugi rahul omadega istub päevläbi arvutis ja ei muud midagi.Saamata aru sellest et ilma hariduseta on ta tulevik tume.Olen ikka talle naljaga õelnud,et varsti sõidavad su klassivennad lux autodega sinust mööda ja sina lehvitad kraavist nendele labidaga...Sel suvel saab ta 17 ja ikka pole ta veel arusaamisele jõudnud et tuleks haridus omada aga millal siis tuleb see mõistus koju????Ainuke pluss mis on on see et ta ei tarbi enam alkoholi.Ja nyyd ma tunnengi ennast mõtetu emana kes ei suutnud pojale õiget suunda näidata.Kas kellelgi on veel niimoodi?
Roosi 16. aprill 2010, kl 22.27 |
grete 09. mai 2010, kl 15.38 |
Jah tean mida emad sellises olukorras tunnevad, sest olen ise ka üks selline. Poeg mul 14 aastane ja ma tunnen, et ma ei saa temaga üldse enam hakkama. Kõige hullem ongi, et ta ei taha õppida. Mida rohkem maha jääb, seda vähem kooli tahab minna. Ja põhjuseid mitte minemiseks või siis ära tulemiseks leiab alati. Selles vanuses juba sülle ega isegi käekõrvale ka ei võta ju.
Mis saab tulevikust? Mul on tõeliselt hirm nahas ja ma olen lihtsalt hullumas juba ning jaks hakkab selle lõputu jagelemisega otsa saama. Kardan, et mingil hetkel viskab kõik nii üle, et teen midagi mida kahetseksin elu lõpuni. Mõtted on mul ikka väga negatiivse alatooniga.....kuigi olen eluaeg optimist olnud.
Kui leiaks inimese kes aitaks pojale mõistust pähe panna, siis annaksin vist kõik hinge tagant ära.
Mis saab tulevikust? Mul on tõeliselt hirm nahas ja ma olen lihtsalt hullumas juba ning jaks hakkab selle lõputu jagelemisega otsa saama. Kardan, et mingil hetkel viskab kõik nii üle, et teen midagi mida kahetseksin elu lõpuni. Mõtted on mul ikka väga negatiivse alatooniga.....kuigi olen eluaeg optimist olnud.
Kui leiaks inimese kes aitaks pojale mõistust pähe panna, siis annaksin vist kõik hinge tagant ära.
nipi35 11. mai 2010, kl 11.48 |
mina kah samas seisus,poeg saab veel 14,on jäänud suitsu ja ka alkoholiga vahele.üritan pidevalt kontrollida,kus ta on.korra olen rihmagi andnud.
ei jõua enam valvata väljaskäimist,tuleks ometi mõistus pähe,et ta on allakäigu trepil.
räägi nagu seinale.
õnneks tutvusin nüüd ühe mehega,kes ma loodan aitab mul hakkama saada pojaga ja nad võiks meeste asju koos teha.ehk leiaks mingi tegevuse,mis teda huvitab.
praegu on arvuti põhiliselt
ei jõua enam valvata väljaskäimist,tuleks ometi mõistus pähe,et ta on allakäigu trepil.
räägi nagu seinale.
õnneks tutvusin nüüd ühe mehega,kes ma loodan aitab mul hakkama saada pojaga ja nad võiks meeste asju koos teha.ehk leiaks mingi tegevuse,mis teda huvitab.
praegu on arvuti põhiliselt
mees 13. mai 2010, kl 00.03 |
Poisil tuleb õigel ajal kõrvust kinni võtta ja vastu pead anda. Ei ole mingit juttugi sellest, et õhtuti väljas kondab ja sõpradega laaberdab. Kui kondab, siis on õhtul uks lukus ja magagu väljas matil, kui tahab. Otsige poisile tegevus ala purjetama või saada vutti trenni ja interneti kiirus keera maha, siis kaob huvi netis istuda. Arvutimängud prügisse ja kõvakettale format. Vot nii ja kui kobiseb, siis tuleb julmalt jalg maha panna. Vabakasvatusest räägitakse koguaeg teadmata, mis see tegelikult tähendab. Vabakasvatus ei ole see, et vanemad panevad jalad seinale vaid kasvatavad oma last.
jepp 18. mai 2010, kl 15.41 |
Sunny 22. mai 2010, kl 23.54 |
üksikema probleemid 12. juuni 2010, kl 10.26 |
- selline ongi tüüpiline isata kasvanud laste elutee algus, nagu loos kirjeldatud...ema juttu ei aksepteerita üldse, sest puudub autoriteet....üldjuhul on nende laste saatuseks väga madal sotsiaalne staatus ja omakorda nende laste saatus kordab sama...
seepärast on ainuke parim lahendus hoida ja tõsta taas ausse traditsiooniline pere, kus on isa- pärisisa, ema ja lapsed,- kõik ülejäänud peremudelid taastoodavad äpusid ja saamatuid eluheidikuid, kahjuks...
seepärast on ainuke parim lahendus hoida ja tõsta taas ausse traditsiooniline pere, kus on isa- pärisisa, ema ja lapsed,- kõik ülejäänud peremudelid taastoodavad äpusid ja saamatuid eluheidikuid, kahjuks...
jama 12. juuni 2010, kl 10.34 |
jamale ja teistele hädalistele 16. juuni 2010, kl 22.49 |
su jutt on jama jah.
Emmed kipuvad oma poegi rohkem nunnutama kui tütreid. Sellest siis rumal arvamus, et poistega on kergem. Ise näen päevast päeva selliseid emmesid, kes poegadega hädas. Paraku pole emmed eriti altid koostööd tegema ja neile pakutavat abi vastu võtma. Pigem asutakse kaitsepositsioonile ja hakatakse vastaspoolt süüdistama. Sel kevadel üritasin ühe memme silmi avada: poeg varastab, manipuleerib emmega, valetab. Mis te arvate, mis juhtus? Minu ettevaatlikule tähelepanujuhtimisele järgnes rünnak, kuidas ma julgen tema head last süüdistada. Ja üleüldse on süüdi kõik teised nn halvad sõbrad ja lapsuke on kergesti mõjutatav. No mida iganes.
Samas on emme ka selline, kes on varmalt valmis oma poja kaitseks või tema tahtmise tegemiseks valetama.
Kui sedasi ise käitute, siis miks arvate, et teie pojad teid austavad ja teie arvamusega arvestavad?
Olen kohanud vaid üht ema, kes lapse nimel suutis teha koostööd. Kuuldavasti on sellest poisist asja saanud. Käib jälle korralikult koolis (kodust kaugemal), õpib ja on üldiselt joone peal.
Emmed kipuvad oma poegi rohkem nunnutama kui tütreid. Sellest siis rumal arvamus, et poistega on kergem. Ise näen päevast päeva selliseid emmesid, kes poegadega hädas. Paraku pole emmed eriti altid koostööd tegema ja neile pakutavat abi vastu võtma. Pigem asutakse kaitsepositsioonile ja hakatakse vastaspoolt süüdistama. Sel kevadel üritasin ühe memme silmi avada: poeg varastab, manipuleerib emmega, valetab. Mis te arvate, mis juhtus? Minu ettevaatlikule tähelepanujuhtimisele järgnes rünnak, kuidas ma julgen tema head last süüdistada. Ja üleüldse on süüdi kõik teised nn halvad sõbrad ja lapsuke on kergesti mõjutatav. No mida iganes.
Samas on emme ka selline, kes on varmalt valmis oma poja kaitseks või tema tahtmise tegemiseks valetama.
Kui sedasi ise käitute, siis miks arvate, et teie pojad teid austavad ja teie arvamusega arvestavad?
Olen kohanud vaid üht ema, kes lapse nimel suutis teha koostööd. Kuuldavasti on sellest poisist asja saanud. Käib jälle korralikult koolis (kodust kaugemal), õpib ja on üldiselt joone peal.
viimasele 16. juuni 2010, kl 23.00 |
nonoh 16. juuni 2010, kl 23.51 |
iga lapse alateadlik unistus on see, kui talle on seatud kindlad piirid. See poiss, kes nö joonele sai, tunnistas, et tema meelest ema temast ei hooli. Seda siis, kui emal oli poiss vabapidamisel ja sai kasutada piiramatut usaldust. Kuigi lapsed kompavad piire ja tahavad iga hinna eest teha seda, mis keelatud, soovivad nad siiski tunda, et neist hoolitakse ja kaitstakse ja vajadusel ka karistatakse.
Kummaline küll, kuid lapsed ei hinda nn "las minna tüüpi" inimesi ei vanemate ega ka kasvatajatena. Suurim viga, mida tehakse, on semutsemine ja "oma poisi" mängimine. Rollid peavad olema paigas, laps on laps ja tema eest vastutab täiskasvanu. Kui vanem seda ei suuda, siis võtab laps ohjad enda kätte ja teeb seda, mida tahab.
Kummaline küll, kuid lapsed ei hinda nn "las minna tüüpi" inimesi ei vanemate ega ka kasvatajatena. Suurim viga, mida tehakse, on semutsemine ja "oma poisi" mängimine. Rollid peavad olema paigas, laps on laps ja tema eest vastutab täiskasvanu. Kui vanem seda ei suuda, siis võtab laps ohjad enda kätte ja teeb seda, mida tahab.
lugeja 14. juuli 2010, kl 12.13 |
olen ise 3 poja ema, noorimat täielikult üksi kasvatanud.Olen pidanud arvestama, et lapsed saaksid alati oma mured ära rääkida, ükskõik, mis mõõdus need on. Piirid olen seadnud, mingil määral ka endale, et oleksin lastele eeskujuks. Ei tee seda , millest oleks häbi rääkida, kui see avalikuks tuleks.
Mis peamine, olen alati olnud laste vastu aus.Ükskõik kui väsinud olin, ikka rääkisin lastega, vastasin küsimustele, vestlesin. Koolis ei andnud õigust lapsele vaid õpetajale, probleemide korral selgitasin, miks võis mingi situatsioon tekkida.Laps peab teadma, mis on õige, mis vale.Alati, kui hakati rääkima, et kõik olid süüdi, küsisin, et aga mis sina tegid.
Eksimine on inimlik, kuid me peame tegutsema nii, et eksimusi teadlikult ei tekitaks.
Mis peamine, olen alati olnud laste vastu aus.Ükskõik kui väsinud olin, ikka rääkisin lastega, vastasin küsimustele, vestlesin. Koolis ei andnud õigust lapsele vaid õpetajale, probleemide korral selgitasin, miks võis mingi situatsioon tekkida.Laps peab teadma, mis on õige, mis vale.Alati, kui hakati rääkima, et kõik olid süüdi, küsisin, et aga mis sina tegid.
Eksimine on inimlik, kuid me peame tegutsema nii, et eksimusi teadlikult ei tekitaks.
sss 13. august 2010, kl 15.26 |
Kardan, et see linnuke on juba peost lastud. 17-aastast emal enam ümber kasvatada ei õnnestu. Kui elu ise õpetab, siis õpetab. Nüüd tuleb süda kõvaks teha, nii kui 18 kukub, saata oma elu elama. Mingu tööle või elagu parasiidielu, aga tehku seda ilma sinuta. Kui läheb hästi, leiab endale töö ja võtab mõistuse pähe. Iga inimene ei tahagi ärimeheks saada, mõnele piisabki labidaga kraavikaevamisest. See polegi nii tähtis, peamine, et oma eluga rahul on. Kui ei ole, siis saab ainult ennast süüdistada.
Kas oma lapse kodust väljaviskamine on valus, isegi kui tegemist juba täismehega? Jah, kindlasti on. Aga veel valusam on lasta ennast sellesse masendusse sisse tõmmata ja oma elu elamata jätta. Sa ei saa teha praegu mitte midagi muud, kui seada ta fakti ette, et tal tuleb nüüd endal vastutus oma elu eest võtta.
Kommijatele, targutamine ja enese niiiii targana ja tublina näitamnine teemaalgatajat ei aita. Samuti talle minevikus tehtud möödalaskmiste nina alla hõõrumine. Ma arvan, et nähes juba tagajärgi, teab ta juba ise liigagi hästi, et miski valesti on läinud.
Kas oma lapse kodust väljaviskamine on valus, isegi kui tegemist juba täismehega? Jah, kindlasti on. Aga veel valusam on lasta ennast sellesse masendusse sisse tõmmata ja oma elu elamata jätta. Sa ei saa teha praegu mitte midagi muud, kui seada ta fakti ette, et tal tuleb nüüd endal vastutus oma elu eest võtta.
Kommijatele, targutamine ja enese niiiii targana ja tublina näitamnine teemaalgatajat ei aita. Samuti talle minevikus tehtud möödalaskmiste nina alla hõõrumine. Ma arvan, et nähes juba tagajärgi, teab ta juba ise liigagi hästi, et miski valesti on läinud.
Lisa postitus