olen ise 3 poja ema, noorimat täielikult üksi kasvatanud.Olen pidanud arvestama, et lapsed saaksid alati oma mured ära rääkida, ükskõik, mis mõõdus need on. Piirid olen seadnud, mingil määral ka endale, et oleksin lastele eeskujuks. Ei tee seda , millest oleks häbi rääkida, kui see avalikuks tuleks.
Mis peamine, olen alati olnud laste vastu aus.Ükskõik kui väsinud olin, ikka rääkisin lastega, vastasin küsimustele, vestlesin. Koolis ei andnud õigust lapsele vaid õpetajale, probleemide korral selgitasin, miks võis mingi situatsioon tekkida.Laps peab teadma, mis on õige, mis vale.Alati, kui hakati rääkima, et kõik olid süüdi, küsisin, et aga mis sina tegid.
Eksimine on inimlik, kuid me peame tegutsema nii, et eksimusi teadlikult ei tekitaks.