Olen juba piisavalt vana,et paljusi asju mõista,kuid sellest ma aru ei saa,kas lapsi on nii raske omaks võtta.Kui ma oma abielu noorema lapse isast lahutasin(see oli minu poolne soov)siis tahtsin esialgu üksi koos oma lastega meie elu elada,kuid juhtus hoopis nii,et kohtasin kedagi ja meie vahel tekkis armastu.Minu lastele ta alguses meeldis ja lapsed meeldisid just-kui mehele ka.Mulle tundus,et kuna tal endal on ka kaks last,kes elavad oma emaga siis ta võiks olla hea kasuisa minu lastele.Minu lastel on juba head isad ja ma ei otsinudki isa kanditaate oma lastele.Üleüldse ei otsinud ma meest,sest minu meelest ei saa kaaslast otsida,vaid suhted ja armastus tuleb inimese juurde ise.Nüüd me siis elame koos,kaks aastat.Algus oli ikka nagu algused on-ilus,kuid aja möödudes ma hakkasin märkama,et ta nagu tõukab minu lapsi eemale.Ei taha neid.Kui me olime kõik koos maal,minu lapsed ja tema omad siis minu lapsed olid kuidagi unustusse jäetud,oma lastega tegeles kogu aeg.Tema lapsed tohtisid toitu valida,minu omad mitte ja kommi tohtisid tema lapsed ilma lõunat söömata võtta küll,minu omad mitte.Tudumusi maal koos olles minu omadele ei anta(kodus antakse)Minu laste peale tema tohib pahandada ja riielda aga mina tema omade peale mitte.Kord valetas tema vanem tütar minu peale ,millest tuli hirmus tüli,sest ta uskus oma lapse valet,hiljem,kui tõde siiski välja kooru siis ta käskis küll tüdrukul minu ees vabandada,kuid pöördumatu kahju minu jaoks oli juba sündinud.Kui oleme koos maal,siis ma hoolitsen ja tegelen tema lastega,nende kõigiga.Linnas kodus me kõik koos olla ei saa,sest ruumi on vähe.Neid juhtumisi,mida olen viimasel ajal märganud on palju-minu laste halvustamine,riidlemine jne.See kõik on mind viinud selleni,et ma ei taha enam tema lastega koos olla ja kuhugile minna.Pigem loobun kogu üritusest,kui nendega koos olen.Eks mehe laste ema teeb kodus ka oma pühendunud lobitööd,aadressil-tädi on paha.Mul on väga raske seda pealt vaadata,kui ta minu lastega ebameeldivalt käitub ja ma kohe ütlen talle ka,et mulle ei meeldi see.Paraku muutunud ei ole midagi.Me saame omavahel ikka hästi läbi,ei tülitse,ei naakle,anname teineteisele vabadust ja oleme ka koos.Ometi on mul vahest tunne,et see ei saa jääda kestma,kui ta ei lõpeta minu laste kallal naaksumist.Tahaksin ju,et kõik saaks korda,sest selge on see,et valima ma ei hakka-minu lapsed on kõige tähtsamad minu jaoks.Võibolla kui keegi oskab mulle seletada mis minu mehe hinges toimub siis ma ehk mõistan teda.Võibolla ta tunneb end halvasti sest pakub minu lastele meie kodus turvalist kodu ,mida oma lastele ei saa pakkuda.Kuid milleks seda valu või viha sii minu laste peal elada.??

Vastus on su enda kirja viimastes ridades.Sinu lastega elab ta argipäeva, aga kui oma lapsed juures, tahab ta neile olla pühapäevaisa. Mees tunneb endal süüd, et oma lapsed isast ilma.
Tahaks loota et teil õnnestub need asjad lahti rääkida. Minul paraku ei õnnestunud. Kõike ilusat.

Tema ju ei ole selles süüdi,et tal oli lohenaine ja ,et ta pidi oma laste juurest ära minema.Me oleme sellest rääkinud,õigemini mina olen püüdnud sellel teemal rääkida.Ta eitab ngu oleks minu laste suhtes halvasti käitunud ja vihastab ja üldse tundub,et tema laste teemal rääkimune on nagu püha lehm-keelatud teema.

Ega siin muud nõu anda ei oska. Räägi mehele et sinu lapsed on sinu esimene valik.Ta kas õpib selles uues olukorras käituma, või lähevad teie teed lahku.
On ka veel võimalus et isa kohtub oma lastega teist eraldi. kuid see pole vist ka see mida sa tahaksid.
Mehed kipuvad ebameeldivate jututeemade peale kaitseasendi võtma, võtavad seda kui süüdistust mitte kui teemat mida vaja koos arutada.
Eks ta mehele keeruline ole. Tarkust ,arukust ja õiglast meelt soovides.

Raske olukord. Oma kogemustest tahaksin öelda, et ehk suurim viga, mida inimesed teineteise suhtes teevad, on oodata ja nõuda sellist tulemust, mis tundub endale õige, kuid ei suudeta ju mõista, milleks teine ehk suuteline ei olegi. Mõtlen enda kohta, ega julge olla küll kindel, et suudaksin mõne tulevase mehe lapse võtta omaks samaväärselt enda omadega. Kuid kas ma tahaksin, et tema minu omi armastaks samamoodi nagu ma ise? Ehk isegi mitte. Peaksin ehk parimaks koostoimimise viisiks sellist head sõbrasuhet mehe ja minu lastega, kuid ka sellega sobivat distantsi: käske-keelde-nõudmisi ei peaks ta sellisel juhul ka jagama lastele nii, nagu seda armastav isa võiks teha. Ehk saavad täiskasvanud omavahel need asjad ikkagi selgemaks rääkida ilma kedagi solvamata ja milleski kokku leppida selliselt, et oleks vastuvõetav kõikidele osapooltele - ka laste arvamusi maksaks kuulda võtta, kuid igal juhul vältida läbi nende manipulatsioone, neist ei tule kellelegi head.

Mul omal on kurb kogemus mehega, kes meie suhtlepise lõpuaegadel püüdis mu oma last häälestada ema vastaselt, kuid veri on paksem kui vesi ja laps sisuliselt lülitas end temast täiesti välja, ka minule rääkis neist "suunavatest sõnavõttudest" alles peale seda, kui olin mehest lõplikult lahus. Niiet lapsel oli süda ja mõistus meist veel kõige õigema koha peal, ei lisanud omalt poolt piiskagi õli tulle, ehkki tagantjärgi kuuldes olin ma ka enda peale kuri, et ta sellisesse olukorda pidi sattuma. Minusuguse tegi see ettevaatlikuks edasiste suhete ees ja olen aastaid lastega üksi olnud, nüüd siis, paradoksaalsel moel räägib pisem laps mulle, kelle isast viimati ka lahku sai mindud, et talle meeldiks, kui ma endale uue mehe leiaks, no mine ja võta siis kinni, et mida ja mismoodi see õige on:))

armastab lapsi naise läbi,on ka juhuseid,kus hoiab võõrast last rohkem.Minul tekkis kahtlus,et äkki armastus Sinu vastu hääbunud ja kahetseb ,et oma naise jättis.Mehed hoolivad armastatud naise lastest,kui ei armasta naist ei armasta ka selle naise lapsi,olgu kas või enda omad.

Veri on paksem kui vesi. Ütleb Eesti vanasõna. Sinu esimene eelistus peab olema ikka sinu lapsed. Nendel ju muud kodu ja ema pole. mehe lastel on oma kodu ja ema. nendele on isa ja Teie kodu ilus vaheldus. Selge ju kui olete kõik koos, siis mees hoiab ja tegeleb oma lastega rohkem kui sinu/tema jäoks võõraste lastega. Lasteaias ka ei taheta eriti, et kasvataja oma laps on ka antud rühmas. Oma lapsele jägub ju tähelepanu ikka rohkem kui nendele ülejäänud nn. võõrastele lastele.
teise ringi inimestel on ja jääbki ju see. Minu ja sinu lapsed ja hiljem ka lapselapsed. Minu lastele pole midagi kallis/hinnaline, sinu lastele küll eriti kalleid asju ei tahaks osta. Milleks lapsele neid vaja????
Olen näinud kõrvalt taolisi situatsioone, endal õnneks ei ole olnud.
Ole tugev ja kaitse Oma lapsi. Sina oled neile üks ja ainus ema.

Tundsin vajadust lisada,et minu mees ei jooksnud selle eelmise naise juurest minu juurde.Nad olid juba väga kaua lahus ja minu mees oli oma lastele juba kaua pühapäeva isa.Nüüd on veel lisandunud eks naise poolt uus ja omapärane manipulatsioon,nimelt ta ei luba lastel isaga kohtuda ja isegi ei luba isa telefoni kõnedele vastata.Vot milline "armastav" ema.Raha loomulikult võetakse vastu.Nüüd mees ei näegi lapsi aga manipulatsioonidele ka ei allu.Naised on ikka ussisoost.

Vaesed lapsed!
Ema jookseb ühe mehe juurest teise juurde ja nemad peavad kõik selle tralli kaasa tegema. Kasvatage ometi rahus oma lapsi ja hakake meestega jahtima siis, kui need juba suured.

Sa Viive pole vist teemast ja jutust arugi saanud.Kuidas muidu ise elad mühkam.

ise olen sellise suhtega just lõpujoonele jõudnud. aasta aega raiskasin, jah nimetan seda raiskamiseks, sest kui hästi mõelda, siis midagi nii vinget selles suhtes ei olnud. mees ei suutnud minu last aksepteerida, lootsin, et noh ei peagi armastama. piisab, kui läbi saab lapsega. aega ei - ju on palju nõutud täiskasvanud mehe käest. samas ise oli kange tingimusi esitama. lõpuks tahtis, et ma tema juures käiksin (elame eraldi), aga lapse koju jätaksin. põhimõtteliselt on mul ainult võimalik näd. vahetusel käia tema juures. see oleks siis tähendanud, et jätan oma lapse oma vanemate juurde ja lähen tema juurde. mina leidsin, et mu laps vajab mind ja mul niigi tema jaoks vähe aega - seega jääb ära. ühesõnaga peale seda nimetas ta minu last ärahellitatud jõmpsikaks (kuna ostan talle kommi kord nädalas ja kuna laps ärkab öösiti siiamaani üles õugusunenägude tõttu ning kutsub mind). tema ei kavatsevad seda sitta (just nii ütleski) oma majas taluda. kuidas ma suudan sellist meest enam austada ja armastada? ei suuda. voodielu jäi ka harvemaks minu poolt, kuna ma ei tahtnud teda isegi puudutada enam. naine ju teadagi armastab kõrvadega. tema lihtsalt tegi järelduse, et mulle ei meeldi seks. meeldib, aga mitte selle mehega, kes minu ja minu lapse suhtes nii käitub. ühesõnaga nüüd siis sõimas ta mul ka näo täis, kuna ütlesin, et jääme sõpradeks ja suhe ei toimi, kuna ei ole tulevikku.ise mõtlen, et aasta aega lasin endaga manipuleerida. nii kahju on ajast...keegi ei lähe ju nooremaks ka.

p.s. kusjuures näen oma sõbranna pealt, kes oli kahe lapse üksikema ja leidis mehe, kel pole ühtegi last. alguses oli see mees kuidagi kohmetu, nüüd tegeleb lastega, aitab mu sõbrannat, hoolib lastest, tegeleb nendega. laste peale närvi ei lähe jne jne, siis ma leian, et kõik mehed ei ole sellised. minu puhul oligi see otsustav, et mul oli võrdlusmoment. siis sain aru, et ega ikka ei ole nii, et üksikema peab põlvitama ja lunima, et meest saada.

Kui ei armasta, pole midagi. Mõni mees ei armasta ka oma lapsi.
Küll aga tuleb tal sinu lapsi austada ja suhtuda lugupidamisega. Siis on kõik korras ja lapsed saavad väärikateks inimesteks kasvada.
Kui on vaja lapsi "kasvatada". Noomida v korrale kutsuda, tuleb seda teha lapsest, kui inimesest lugu pidades. (ka tööjuures tuleb vahest öelda kellelegi, et ta teeks midagi teisiti v jätaks tegemata - ja ikka lugupidavalt, mitte solvavalt)
Kui naine armastab lapsi, siis tuleb "tarkus" lastega suhelda iseenesest.
Mehele võiks aga lastega suhtlemist õpetada. Lugeda ise läbi mõni kasvatusraamat ja proovida pehmelt, meest mitte solvavalt, suunata lugupidavamaks. Kui suhtlete viisakamalt ja ilusamalt on kõigil toredam koos olla ja kodune elu rahulikum ja mõnusam.

Soovin sulle naiselikku tarkust, et hoida oma armastust ja ka kodurahu.

Oma laps on oma laps.Päris omaks ei saa võõras laps mitte kunagi.Saan sellest mehest aru,kuid vägisi teemaalgatajal meest sundida oma lapsi armastama ei ole võimalik.

siis mina saadaks selle mehe küll kus kurat kui ta minu lastega ei lepi... jah ta ei pea armastama, sest siiski need pole tma lapsed, kui ta peab nendega läbisaama, neid aksepteerima ja kõik peavad rahul olema!
kui miski ei sobi on loomulikult mee esimene, kes kaob...

Mu arust see mees leidis tõetera...et mees armastab ainult selle naise lapsi keda ta ise armastab...ja pole vahet kas omad või võõrad lapsed.Pole siis ime et omad lapsed unustatakse peale lahutust.Mehed ikka täiega teise mõtlemisega...eranditega muidugi

jah see ekeeruline teema. Elan mehega ja minu lastega. Mitte keegi ei asenda lastele nede oma isa. Aga uus mees peab lastest hoolima, mitte armastama, seda on palju soovida kindlasti. Omadel ja teistel ei tohiks vahet teha. Ka mina olen leppinud mehe lastega, kes meil on aeg,ajalt. Aaga ma ei armasta neid, ma aktsepteerin. Aga jah, on hetki, kui tahan minna omaette oma lsatega tagasi ja elada oma kolme inimese maailmas edasi. Kuigi elukaaslane hoiab mu lapsi ja kindlasti ka hoolib neist. ta pole eriti emotsionaalne kuju, ka oma lastega. Muidugi tundub mulle vahest et omad on talle armsamad ja tegelt ka ju nii on. Keeruline teema, see minu sinu laste teema. Eks iga ema on oma laste vastu eriti tundlik. Iial EI lepiks, kui tehakse nii otsest vahet, et ei lubata toitu valida jne. Alandamine se on tipp kooselus! Ja kui sinu laps on talle sitt, vabandust, aga nii siin oli ju eelnevas jutus, siis head aega ja ima kahetsuseta!!!!!

Minu arust ei ole sellel mehel mitte mingisugust kohustust armastada Sinu lapsi. Küll aga on tähtis läbisaamine. Piisab sellest, kui nad hästi läbi saaksid.
Kas mees suhtub halvasti ka siis Sinu lastesse, kui tema lihaseid lapsi kõrval pole?

mehel on kohustus armastada sind;) kui seda ei saa, pole mõtet sel kooselul, kui aga armastab, ei peaks ka lastel tekkima probleeme. lastel on probleem sellega, mille üle ema muret tunneb, kui ema on armastatud, on lapsed rahul - nemad ei igatse teise mehe armastust vaid lugupidamist.

Ma tean,et ta armastab mind ja need ei ole sõnad,mis mind seda uskuma panevad.Ta teeb minu jaoks kõik ja ma tajun seda kõiges,mida ta teeb.Ta ei ole minu lastega otseselt halb aga,kui tema lapsed on ka siis ma näen ja tunnen nii väga seda vahet,et lausa haiget teeb.Ma olen pisut sel teemal rääkinud ja tundub,et asjad on paremaks läinud,ainult,et ta ei ole oma lastga viimasel ajal eriti kokku ka saanud.Ausalt öeldes olen neil harvadel kordadel püüdnud üldse mitte kaasa minna,kui ta laste juurde läheb.Parem kõigile.Lihtsalt vahel,kui pisike poiss tahab tema juurde minna ja ,et mees temaga tegeleks siis ta ajab poisi ära,põhjendades,et ta on väsinud,ega viitsi praegu mängida.Poiss samas väga tahab mehe tähelepanu,joonistab talle ja teeb "kingitusi"kingib oma mõne kalli asja ära,muidugi annab mees selle pärast tagasi.Võibolla ma näen asju kuidagi süngemalt,kui need päriselt on ja võibolla mõtlen juurde,sest ma olen emotsionaalne inimene ja tundlik,võibolla liigagi.Pärast seda,kui tema tütar minu peale valetas,ei suuda ma kuidagi teda enam aksepteerida,ma lausa põlgan teda.Ei taha mingit tegemist teha,kaasa ka ei lähe ja siis mees ka ei lähe,valib minu laste asemel,kuigi ma ei ole palunud tal valida ja olen öelnud,et mingu üksi,mul on omi asju ajada.Ma ei teagi kuidas on õige.Aga tänan kõiki kommijaid....

kuid 07. november 2010, kl 15.02
mehel on kohustus armastada sind;)


Ah, et nüüd siis juba lausa armastamise kohustus?
Mõned naised on ikka juba täitsa ära pööranud!

Pärast seda,kui tema tütar minu peale valetas,ei suuda ma kuidagi teda enam aksepteerida,ma lausa põlgan teda.Ei taha mingit tegemist teha,kaasa ka ei lähe ja siis mees ka ei lähe,valib minu laste asemel,kuigi ma ei ole palunud tal valida ja olen öelnud,et mingu üksi,mul on omi asju ajada.Ma ei teagi kuidas on õige.Aga tänan kõiki kommijaid....

no ja tunnista nüüd üles, et teed ise ka vahet lastel. sinu lapse "kalleid" kingitusi peab ammuli sui vahtima ja sina võid vabalt ta last põlata? paras, ma ütlen sulle. tüüpiline kana - oma laps on nii nummi, ükskõik, mida teeb ja kui palju tüütab (ise ikka viitsid igal õhtul mängida või ka istud pigem arvutis-telku taga?). palju õnne asuõna, mees arvatavasti mõtleb sama - et sina ei salli tema järeltulijaid. ja nii ongi ju.

Ma ei tea millest sa Miki nii tige oled aga normaalne sa ka ei ole.Minu suhtumine tema lapsesse on minu südame asi ja see ei tekkinud minu pärast ja ma ei lähe seda talle ega lapsele ette lugema.Tunne on selline ja hoian pigem eemale,ei taha suhelda ja see on muidugi mingite inimeste meelest nii kohutavalt egoistlik.Jumal küll,kui sulle ei meeldi siis mine kommi mõnda teist.Maanda end mujal.

ei ole ära pööranud:)))

sul pole vähimatki kohustust võtta naist või püsida armastuseta kooselus, kuid võetud naist, kellega koos oled, on kohustus armastada küll. loe seda nii, et kui armastus läbi, on sul kohustus edasi elada ja lasta elada ka teisel, ehk siis minna lahku. see on ainus aus ja õige tee, rääkigu tädid ja vanaemad mida tahes, kõik muud variandid on vaid loomapiinamine: nii su enese, naise kui ka laste piinamine. seega kutsun inimesi üles eneseväärikusele, ei muud;)

Mnjaa, meil umbes sarnane olukord. Mul ei ole mingit asjalikku nõu, lihtsalt räägin oma kogemusest. Koos ei ela, aga mees on oma lastele kaks korda kuus pühapäevaisa ja minu lastega igal nädalavahetusel, vahel ka tihemini. Alguses oli meil ka nii mõnigi tüli sel teemal, et tunnetasin, kuidas ta andis oma lastele sageli õiguse väitega "ma näen neid ju nii harva, las nad teevad" vmt. Hiljem aga hakkas siiski ka oma lastele märkusi tegema, kui need korralikult ei käitunud. Olen andnud talle selge loa oma nooremat last korrale kutsuda, kes on tõesti paras pujään mõnikord. Ise aga ei julge tema lastele kunagi midagi öelda. Nad on muidugi ikka palju vanemad ka. Kardan, et kaebavad emale, kui paha uus naine isal on, ja äkki siis ei lastagi enam isaga koos olla. Samas jälle igatsen ka oma mehe lapsi, kui neid kaua näinud ei ole. Ikkagi mitu-mitu aastat nende tegemistele kaasa elanud ja natuke nagu südame külge kasvanud ka. Ah ei teagi, kuidas on õige. Tagantjärele saan aru, et eks mees kartis ka, et tema lapsed muutuvad äkki minu laste peale armukadedaks või nii. Samas, kui tal on mingit üldist kriitikat minu laste kohta, ei ütle ta seda neile, vaid mulle. Ja lisab siis juurde, et ah, sinu lapsed, eks sa ise tead. Seega lapsed pole sellistest märkustest siiski osa saanud.

sinu lapsed ja minu lapsed ja meie lapsed. Miks ei võiks perekonnad lihtsalt koos elada ja ühiseid lapsi kasvatada?

aga teemasse - mulle jääb tunne, et mees tõlgendab seda - ah, mul on oma asju ajada, mine ise oma lastega - selliselt, et sinule ei meeldi tema lapsed ka. Ole ise ka sallivam, siis on mehel stiimulit ka sinu lastega seda olla. Võõraid lapsi armastada on väga raske. Nagu kunagi ühes teises teemas keegi mees kirjutas - kolleegi hästi kasvatatud lapsega oli tore koos midagi ette võtta, aga võimaliku naistuttava kasvatamatu ja paksuks õginud lapsega oli piin koos olla. Kõik lapsed ei ole illikukud ja vägisi ei saa kedagi armastada. Elementaarne viisakus ja läbisaamine on aga hoopis midagi muud. Kui seda ei ole ega tule (ei sinu ega mehe poolt), siis see pidu lõpeb teil varsti ära.

raske saab see tee sul olema, kui nii edasi jätkad.lõpuks saad ise aru,kas sel on kõigel mõttet.elad veel 5a selle mehega koos ja lõpuks näed,et su elu on tühja jooksnud, sest sa oled nagu kits kahe heinakuhja vahel.ja su elu jääb elamata.ja sa ei saa kunagi õnnelik olema.

Arvan ka ,et mees tunneb oma meeltega,et sa tegelikult ei salli tema last.Miks siis oodata,et sinu laps peab talle meeldima?Probleemid teil lastega suheldes ja omavahel alles tulevad,algul tundub kõik nii ilus.

Pole noor suhe,päris pikaajalimne juba ja meil üldiselt üldse probleeme ei ole,ei tõmble millegi pärast.Laste pärast ainult ja siis,kui tema omad ka on.Mul ei olnud enne seda tema lapse valetamist ,midagi nende vastu aga kuna selle valetamise pärast juhtus väga palju halba siis sellest ajast mul on raskusi selle lapse aksepteerimisega.Võite ju öelda,et oled täiskasvanu jne.aga kõigil on emotsioonid,kõik lähtuvad millestki ja tõmbuvad eemale,kui neile haiget tehakse.

Veel seda,et ega ma tegelikult ei ootagi,et ta minu lapsi armastab aga vahet ta küll ei tohiks tegema hakata,nende ees ja nii,et lapsed selle ära tunnevad.Vahet teha,ma mõtlen,toitumises ja jagamises ja asjade lubamises jne.Kuidas üldse saab niimoodi koos elada,kui ei hooli teistest inimestest kellega koos elatakse.Lapsed olid mul ju juba kohe ja ta teadis seda.nii nagu mina teadsin tema omadest ja ka seda ,et ma ei pea nendega koos elama.Aga võibolla ma ootan midagi,mis ei olegi võimalik....

Sa oma viimases postituses ju ise küsid - et kuidas saab nii koos elada kui teineteisest ei hoolita ja vastus on see, et ei saagi. Mina soovitan Sul mehega sellest vahetegemisest rääkida, sest lastele jääb see ebaõiglus hinge. Arutage, mis teid mõlemaid häirib ja kas seda on võimalik parandada ning kui ei ole, siis tuleb midagi ette võtta. Kas kolite lahku ja suhtlete edasi (lihtsalt koos ei ela) või lõpetate selle perekonna mängimise lõplikult ära.