sina muudkui katseta ja katseta...uuemaid ja uusimaid.

öige abielu mehe ja naise vahel on selline milles naine armastab ja hoolib oma mehest sama palju kui oma lastest juhul kui seda ei saavutata või ei taheta saavutada siis pole mõtet koos elada,sest käitumine on vale.samas mees peaks lapsi sama palju armastama nagu lapsi.
selge on see et teema algataja pole juba algusest saadik osanud õieti elada sest muidu ta elaks oma endise mehega edaso---kõik on praak ja praaki tehakse omaenda lollusest

võõraid lapsi ei saa armastada, need on ikka mõttetud tüütused.

Lugesin teemat ja kommentaare. Saan autorist väga hästi aru, kuna see olukord pole mullegi võõras ja olen elanud väga suures sisemises võitluses ja arvan, kui rääkimine asju ei lahenda, siis tuleb võtta kindel seisukoht ja julgesti selle järgi elada..nähes ebaõiglust, siis ikka ja alati oma laste eest seista, aga targasti. Saan ka autori mehest väga hästi aru, aga oma tahumatust tuleks tal veidi jälgida. Arusaadav, et mehel on hinges raske, kuna ei saa oma laste kasvatamises sedasi osaleda nagu õige pereelu oleks, aga tal tuleb mõista ka seda, et naise lapsed aktsepteerivad teda isa eeskujuna. See on täielik jaburus, et oma lapsed võivad kommi saada, aga naise lapsed mitte. Siitkohalt oleksin mina täielik emalõvi ja ega mees saa midagi vastu öelda, kui konkreetne asi on olnud ja sealjuures ebaõiglane. Kui mees näeb, kuidas naine kaitseb oma lapsi, siis peaks temas pead tõstma respect naise vastu..kui mitte kohe, siis ajaga läbi arusaamise. Ja arusmaamine tuleb ikka naisest sõltuvalt..millise järjepideva seisukoha on ta võtnud.

Nojah - no mida siis teha, kui ei armasta? Ega vägisi võõraid lapsi armastama ei sunni. Ei ole siin kasu jutuajamisest ega ka millestki muust. On ka palju naisi, kes ei armasta võõraid lapsi, aga naine peaks ju ometi lapselembesem olema. Mehed aga enamuses ei taha võõraste lastega koos elada. Olgu laste ema kuitahes kaunitar ja muidu tore inimene - no ei meeldi võõrad lapsed ja kõik!

Oleneb täiesti inimesest ka..on inimesi, kes ei pea eriliseks lastega koos ajaveetmist ja on inimesi, kes just naudivad seda.

Meeste suhtes kehtib üks kuldreegel ja see on nimelt fakt, et ükski mees ei armasta lapsi samamoodi kui naine, ta hoolib neist omal viisl ja sedagi vaid siis, kui naise vastu on tunded aga kui need kaovad, kaob ka mees ja lapsed ei mängi siin enam mingit rolli, nii jäetakse omad lapsed maha täiesti rahuliku südamega. Mõni tunneb vahel küll südamepiina, seda just juhul, kui uuel elukaaslasel juhtub ka lapsi olema ja siis valatakse trots nende peale välja. Küll leidub nii sugulaste kui sõprade seas hurjutajaid, et näe, oma lastest ei hooli aga võõrad on asjaks küll.
Natukene kummaline oleks loota, et võõras mees võtaks kätte ja kukuks sinu lapsi tingimusteta armastama, eriti veel, kui see isend on omad lapsed maha jätnud. Kadus tunne laste ema vastu ja minema purjetas. Võõrad lapsed võib omaks võtta vaid keskealine mees, kes ise lapsi bioloogiliselt sigitada ei suuda ja põeb seda tugevalt. Kõik muu on naiste hetkeemotsioon ja sealt edasi enesepett, et võttis minu ju teadmisega, et mul on lapsed, küll siis hoolib ka neist. Ei hooli, ta oleks hea meelega võtnud sind ilma lasteta aga kuna see polnud antud olukorras võimalik, siis ajabki tülinaks osutunud laste peal kiusu. Kõik on väga loomulik, imeks pole panna midagi. On vaid erinevaid mehi, mõned suudavad oma tundeid rohkem vaka alla hoida ja antipaatiat mitte avalikult või sinu ees välja näidata aga need isendid on veel ohtlikumad, sest kui sulle tundub kõik korras olevat, siis sinu selja taga võib hoopis inetumat käitumist olla. Mul on väga palju tuttavaid peresid, kus uus isa majas, emad kinnitavad ühest suust, et meil on kõik viimasepeal hästi aga lapsed on väga õnnetud. Armunud emad aga seda ei märka.
Sa oled väga tubli ema, sest sul õnneks pole klapid peas, näed asju täpselt nii nagu on ja lapsed on esikohal. Ja ega sel mehelgi miskit erilist viga pole, vähemalt on aus ega teeskle. Aga kui sulle su olukord ei istu, siis tuleb teema üles kakkuda ja asjad selgeks rääkida, et nii edasi ei lähe ja kui ignoreerimist ei lõpeta, siis tuleb lahku kolida. Lapsed kannatada ei tohi, selline vaka all vinduv ebaõiglusetunne jätab eluks ajaks psüühhikale jälje.
Võibolla aitaks asjale kaasa ka selline variant, kui too mees kohtuks oma lastega ilma sinu ja sinu lasteta. Tehku ja võtku ette siis midaiganes oma bioloogiliste järglastega. Ei ole vaja kokku viia ligemaid ja võõramaid, et ebavõrdsusel saaks vohada lasta. Vanasõnagi ütleb, et veri on paksem kui vesi.

Naised suudavad ennemini võtta võõraid lapsi omaks ja olen üks nendest aga mehe tahumatuse pärast ma mehe lapsi tõrjuma ei hakkaks, kuna lastele jääb see meelde ja lapsed pole milleski süüdi. Samas olen üritanud tõrjuda, aga sel pole mõtet, sest lapsed jäävad lasteks ja tulebki võtta selline seisukoht. Oma laps jääb esikohale, kui mees käitub ebaausalt aga mehe lapsi ma ka ei tõrju, sest nemad pole milleski süüdi. Mehe käitumine saab mööduvaks nähtuseks, kui mees näeb, et naine kaitseb oma last ja mitte ilmaaegu!

miks peaks uus mees sinu lapsi armastama, kas sa võtsid pedofiili või?
esiteks, mehed reeglina ei armastagi lapsi, kui siis ainult enda omi.
meestel pole emainstinkti, mida peab omade puudumisel võõraste laste või lemmikloomade peale maandama.

Isad ei armasta oma lapsi vähem kui emad, aga nad armastavad neid teisiti.... .emadel on see rohkem Ahvi-armastus ja omandi-tunne: lastega nt manipuleeritakse nagu asjadega...... isad suhtuvad lastesse kui võrdväärsetesse ja suurema respektiga.........loomulikult ei saa keegi võõraid lapsi nii armastada kui omi

tahaks küsida, et mida autor õigupoolest soovib. Autor teatab, et lastel on isa olemas ja isa ta ei otsi. Ometigi nagu ma aru saan, siis tihti võtab see mees, kes emmega koos on isa kohustused üle (igapäeva kohustused st ka korrale kutsumine). Samas loomulikult kui ta oma lapsi näeb harva, siis ta lubab neile rohkem ongi nn pühapäeva issi. Kui tema eks peaks endale kõrvale uue mehe leidma, siis samamoodi saab tollest mehest neile argipäeva issi. Jah muidugi võib sulle laste emana imelik tunduda, et näe oma lapsele annab enne lõunasööki kommi (aga oled sa ikka kindel, et sa ise pole seda oma laste puhul ära keelanud, sest mina keelaks küll!), aga pühapäeva issi võib seda teha, sest ta püüab lastele oma kohalolu puudumist kompentseerida ja tihti mehed seda teisiti ei oska ja neil pole ka väga võimalust, kui laps neile ühes pärastlõunaks lubatakse. Seega vabanda, aga sinu teemapüstitus on ikka suht ego, Aga MINU lapsed, Aga MINA teen ju, Aga lastel on ISAD olemas jne. Aga kui nii ei meeldi, mine lahku... aga vägatõenäoliselt (eriti kui väidad, et mees sind ka armastab) paremat varianti ei leia. Olukorra võib aga ei pruugi päästa teie ühine laps, mida ma praegusel hetkel küll ei soovita.

No enamasti peavad ikka lapsed kallimad olema...
Kui mees ei suuda sinu lapsi enda omadega võrdselt kohelda (seda eriti kui lapsed on koos ja tunnetavad, et neil tehakse vahet), siis jääb üle vaid lahkuminek. Sina oled ema ja sa ei tohi eelistada oma mees laste heaolule.

Ma ei saa aru mõnest kommijast, kes kohe peale lendasid, et paras, kuna teemaalgataja ise ka ei salli ühte. Tobedus kuubis.
Kui võõras laps valetab sinu kohta ja kahjustab sind sellega, siis on palju palutud, et teda edasi samaväärselt kohyeldakse. Mille tõttu siis paras?
Naise lapsed mehele ju haiget ei tee, aga mees ikka teeb vahet.

Aga ma küsiks siis niimoodi, sina lapsena, kui sa näed issit korra kuus näiteks ja su isa ei pööra sulle rohkem tähelepanu kui võõrastele lastele, kellega on ta igapäev koos (sama võib ka sinu lastega toimuda ju). Kuidas see sind tundma paneks? Sellel juhul tee lihtsalt tõesti neile ühistele pere üritustele lõpp. Kuna ma tean mitut pühapäeva issit, kes pole seda mitte oma soovil ja tean ka kuidas nad põevad, et nad ei saa lastega koos olla, siis julgen niimoodi väita. Ja praegusel hetkel tundub sellel juhul see parim lahendus, et teie lapsed üldse kokku ei puutuks.

mina arvan, et siin ei ole seda reaalset armastust olemas. mehe naise oma siis. sellest kõik algab. mees ei armasta sind, ju oli armumine, mis läks üle, sina ei armasta seda meest 100%. kui armastaksite, oleksite ühine ühik ja sellised lasteprobleemid lämmataksite eos. kärgpere häda ongi see, et lapsed ei sünni omavahelisest armastusest, vaid lapsed on olemas ja sinna tuleb kaaslane lisandada. täitsa 100% vastupidine tavaperele, kus esmalt on ema -isa ja siis tuleb laps kui jätk ja täiendus peresse. pärastise suhted on iseasi (50% kooselusid laguneb), aga niisugune on järjekord. kärgpere järjekord on täiesti ja läbini vale.

nii on nagu muki kirjutab. lugege Nekrassovit. esmalt tulevad naine-mees ja siis alles lapsed. eestis on ema ja lapse sümbioos ülehinnatud, kuna laste isa üldjuhul jalga lasknud ja siis rõhutatakse pidevalt et naisele on lapsed number 1. jah, lastele on ema väga tähtis kuid mistahes perekond (naine, mees lapsed) toimib ainult siis kui naise-mehe vaheline side tugevaim muudest (ema-laps, isa-laps).

Tead. Oma kogemusest võin öelda, et lapsed lepivad lõpuks. Ise olin kaheksane, kui ema uus mees meie ellu tuli. Enne seda mul nii-öelda isa siis polnud. Alguses oli meeletu armukadedus, siis tuli see nii-öelda pubekaaeg. Praegu kahetsen sügavalt, et tollal nii sai käitutud, kuid mis tehtud, see tehtud.
Tahan aga öelda seda - mida iganes sa ka teed, ära aseta meest esikohale. Minu ema tegi just selle vea - vaatas kõrvalt sedapidevat psühhoterrorit. Ise jagasin nagu ära kuidagi, et okei, valus on, samas - see mees on mulle tegelikult võõras ja on selleks, et teha mu ema õnnelikuks. Aga haiget tegi see, et ema minu eest ei seisnud.
Nüüdseks on siis asjad nii, et olen värskelt täiskasvanuks saanud, enam-vähem oma elu peal (kui raske on, siis jah, ema ikka aitab pisut) ja kasuisaga on suhted normaliseerunud. Vahel on täitsa vahva inimene. Aga okas on hinges hoopis ema poole, et ta mind tähtsamaks ei pidanud. Saame muidugi täiesti normaalselt läbi, armastan oma ema üle kõige maailmas ja mõistan ka tema käitumist, ei ole tal kerge elu olnud. Aga kahjuks olen ise rikutud psüühhikaga inimvare, kes otsib armastust väga valedest kohtadest.

Olin ka selline laps, vastuoluliselt kirjutad. ühelt poolt kahetsed, et kasuisa vastu halb olid, teisalt tige, et ema teda eelistas. ju su ema nägi läbi, et meelega halb oled ja ei premeerinud sind selle eest ja õigesti tegi. kui su ema kõrval seisis, siis kasuisale ta küll midagi lihtsmaks sellega ei teinud, pigem raskemaks. ja võid kindel olla, et omavahel sinu eest salaja tülitsesid nagunii su tõttu. ema ei saanud õigust avalikult sulle anda, sest oleksid veel enam tuld võtnud oma käitumisega.

palju teil neid mehi vaja on? ühega laps olemas ja maha jäetud, siis järgmist polti vaja et sama juhtuks? on lolle kes ei peakski sigima!

Lastel ei ole vaja taluda võõrA naise/mehe solvanguid. Jah, ka laste suhtes tuleks leida kooselus kompromisse, kuid neid ei ole vaja leiutada laste ees ja nenid siis publitseerivalt esile tuues. Kui lapsed juba suuremad, siis tuleks mõelda ka sellele, et varsti jääd sina. emme või issi üksi, sest lapsed on suureks kasvanud... mis siis saab, kas hakkad otsima endale siis kaaslast kellega vananeda... äkki on siis juba hilja või tekivad uued probleemid, et näe iseloom ei klapi...... sured üksi oma pesas ja ükski konn ei köhi.
Valik on ju kahe täiskavanu teha. Miks siis muidu meid nii nimetatakse "täiskavanud".

Mees ei pea võõrast last armastama, vaevalt neid kasuisasi on kes hirmsasti arrrmastaks. Tore on kui välja kannatavad ja taluvad. Enamat ei saa ükski naine nõuda.

Armastada polegi vaja, on vaja inimlikku suhtumist.

Otse loomulikult käitusin ma tol ajal meelega halvasti, või arvad sa, et seitsmeaastane laps mõtestab asja lahti nagu täiskasvanu? Minus oli meeletu trots, et ainus inimene maailmas minu jaoks pidas äkki tähtsaimaks mingit härrat, kes minust nagu eriti ei hoolinudki. See mu jutu point oligi, et sellises olukorras peavad asja kohandama täiskasvanud, mitte unustama armastuse pimeduses oma last ja lootma, et ah, küll see üle läheb. Ei lähe.

ei lähe jah üle, aga võiks üritada sellest egoismist välja kasvada. ei rahulda ema vajadust teise inimese järele isegi mitte täiskasvanud tütar, laps ammugi mitte. üksi lapse kasvatamine on hädavariant, sest ma ei saa olla sama alatu nagu teine pool ja oma last hätta jätta. olen ka üksi ja ootan leida endavanust kaaslast,kellega mõtteid vahetada. üksi ähvardab hulluksminek... oma emast hakkad aru saama siis kui ükskord oled samas olukorras.

kui uus mees ei armasta minu lapsi,
-räägi austamisest ja elementaarsest viisakusest,
aga jääb mulje, et kep-pi saamise nimel on naised valmis kõigeks
Üllatavalt levinud on isegi äärmused, kui emme ei usu, et kallis uus issi tema tütart vägistab.
Sellisest elajast ei ole just kuulnud, kes oma tütre jalgu kinni hoiaks, õnneks.


Olin ka selline laps
12. juuli 2011, kl 21.20
Aga haiget tegi see, et ema minu eest ei seisnud.
-naised, see on telile mõtteaineks, mitte näägutamiseks.
Ja sügavalt võiks selle üle mõelda.


Mees ei pea võõrast last armastama, -
-piisab, kui välja kannatab, väga võigas suhtumine
Naised kallid, nii te neid jätiseid kasvatate.
Loota, et need lapsed suudaks normaalset perekonda luua, on lihtsameelsus.