Oh, jah, miks kõik teemad mitte kunagi rohkem kui kolme asjaliku postituseni ei jõua ja keegi kellegiga hoopis vaidlema hakkab- jumala eest kasvõi kirjavahemärkide pärast. PÕHILINE OLEKS TEEMAALGATAJALE NÕU ANDA VÕI OMA KOGEMUSEST RÄÄKIDA KUIDAS KEEGI OLUKORRAST POSITIIVSELT VÄLJA ON TULNUD, mitte NEGATIIVSET IRINAT ARETADA.
Ühesõnaga vaadake nüüd kõik oma südametunnistus üle ja öelge ausalt kas mitte midagi positiivset ei ole teil öelda?
Minul on :
Elu on tegelikult ilus- ilu on vaataja silmades. Päike on ilus- mida harvemini teda näeb seda ilusam on ;)
Lapsed on ilusad ja armsad, olgu kelle omad ja kui üksikud tahes! Vaadake kui vähe on lastel tegelikult vaja, et olla õnnelik, piisab kasvõi pulgakommist ;)
Tuuleiilgi võib ilus olla kui sellest nii mõelda.
Naeratav vastutulija on ilus.
Naabrinainegi on lahkem kui sa talle naeratad!
Ilus on hea raamat, ema, vend ja õde, nutma ajav film, tee värv tassis ja vana kollane pluus. Ilus on lumi maas ja vihmapiisk taime lehel....
Kerge on olla õnnelik nähes ka kõige väiksemat enda ümber ja seda ilusaks ja heaks mõeldes. Sest olgem ausad -teglikult ei ole enamusel meist miskit viga- katus on peakohal, süüa ka enamusajast nagu oleks, töögi on meist paljudel, vanemad , lapsed ja sõbrad. Vahel laseme ennast isegi natuke lõdvaks ja laiskleme lihtsalt oma lõbuks ;), kasvõi sekundiks ;)
On ka halvemaid päevi kuid, kõige tähtsam on mitte alla anda ja sundida ennast mõtlema millestki heast ning mitte muretsema selle kõige pärast mis meil parasjagu puudu on. Ei ole aega norutada, sest elu läheb sust niimoodi märkamatult mööda!
Olen 30 aastane ja selle kõik avastasin just hiljuti, muide, ja ei ole minugi elu olnud meelakkumine ja muide üllatus ma ei ole üksi! Kuid mul ei ole lapsi (mitte omal soovil) ent siiski on maailmas nii palju kogedaj näha ja kuulda, et ma ei raiska enam sekunditki muretsemise ja norutamise ja nutmise peale!!!
Jaksu kõigile üksikutele!!!
Ära ütle, et elu on inetu, halb....
püüa alati aimata pilvede all sinist lapikest heledat taevast ;)