tea kas just õige koht kuhu oma muret kurta, aga endal mõistus otsas.
Mure järgmine, kasvatan üksi poega, poiss juba viieteist aastane. Poja isaga üritasin aastaid kontakti leida ja teda poisi ellu kaasata, aga tulutult. Eelmine aasta tundus et asi õnnestub, tundis huvi poja vastu ja pidid juba peaaegu kohtuma, kuid siis....suri ootamatult. Ei kujuta ette mida mu laps kyll tundma pidi, isegi ei usu siiani. Ta ei m2leta oma isa. On ainult üks pilt temast. Pole ju enam v6imalust tal kohtuda temaga.
Tahaks teda kuidagi aidata. Nüüd on ta väga endasse tõmbunud. Olen mures, et kuidas nüüd edasi. Siiani tundus poja kasvatamine lihtne, sest ikka oli lootus et saan siiski isa ka poja ellu kaasata, kuid nüüd annan endale aru, et ma ei saa siiski ema-isa ühes isikus olla. Peaks midagi muutma, aga ei tea kuidas, mis moodi? Olen siiani üksi hakkama saanud, kuid nyyd mõistus täitsa otsas.

Sa proovi rääkida oma pojaga sellest, mida ta tunneb ja mõtleb. Ja kui see isa pole iial ta elus osalenud, milleks sellist siis sinna nii väga igatseda. Omaenda suhtumisega jätad mulje, et su laps on millestki olulisest ilma jäänud. Ja kui seni tundus üksi kasvatamine lihtne, siis ei olnud sellist isa talle ka ellu vaja.

Räägi oma pojaga tema mõtetest ja tunnetest. Võib-olla on ta hoopis õnnetult armunud.

pöörduge spetsialisti poole. Lein kindlasti on olukorda raskendanud. Enese sisse ei maksa elada, tegeleda teemaga, kuniks see värske.

Muret valmistabki see et ma olen üritanud ja üritanud temaga rääkida, aga ma ei jõua oma jutuga nagu temani. Väidab et kõik on suurepärases korras ja kõik on hästi aga ma ju näen et ei ole. Hinnete järgi, õpetaja jutu järgi. Raske on seda müüri lammutada, enne ta ikka rääkis oma muredest mulle.

Ei usu et isa surm rolli mängis, pigem vanus selline raske.

äkki on lapsel hoopis muid probleeme

Kui see isa kunagi lapse elus ei osalenud, siis su laps teda ju ei leina. Kindlasti korraks oli kurbus ja aeg-ajalt tekib mõtteid, aga see ei ole sama asi. Ta ei kaotanud isa, sest tal ei olnudki kunagi isa. Ta tunneb ehk vahest puudu sellest ideest, mis on "isa," aga see on teine teema.

Ära ise räägi kogu aeg, et millestki on puudu jne jne. 15 ongi raske aeg ja ära tee seda raskemaks oma autoriteedi vähendamisega (et oi, sul ei ole isa, mis nüüd mina).

Miks mitte kasutada pigem negatiivset isast välja tuua-kindlasti seda ju on,kuidas muidu te koos ei elanud.....see võiks lapses selle kurbuse aidata ümber pöörata ja leinast ehk üle olla! - või leida talle kiirest(võimalikult) nö uus isa?

vist libajutt......kuidas või õigemini MIKS peaks poiss(15) hirmsasti igatsema oma isa järgi,kui ta teda pole kunagi tundnudki?! ..ja on temast vaid üks vana pilt!...

kui kirjutada juba foorumisse,siis on mõtet mitte valetada ega pooltõdesid kirjutada,-
vastasel juhul ei saa siit ka mingit mõistlikku nõuannet!

teismelistel poistel on kahtlemata isa vaja,sest emade autoriteet ei ole sama ja poisid võivad väga kergesti minna halvale teele,-halb õppeedukus on esimene näide

katsu rohkem surnud isast negatiivset rääkida ja kuna poiss tegelikust ei tea, siis võid ju lausa välja mõelda..........S

ära torgi seda mida pole olnud....öeldakse, et kuivanud s... hakkab ka haisema kui seda pidevalt torkida....nähtavasti oledki selle efekti vallandanud...
Ära püüagi pojale kedagi asendada või leida asendust, ole lihtsalt toetav ema....
Loodan, et sinu pojal on piisavalt sõpru ja ehk kaasavad sõprade isad, meessugulased sinu poega ka meeste tegemistesse....ehitustöö, autod, kalastamine jne....sinu pojast kasvab ju mees ja sina ainult toeta teda ja tema tegemisi....ära otsusta midagi ise, aruta pojaga kõik läbi ...

/ isata lastele soovitada asendus-isadeks nende sõprade isasid- niisugust mõtet pole varem kuulnud,-aga eks maailm areneb ju edasi, ja ega see tänases olukorras, kus traditsiooniline pere on juba minevik, nii fantastilisena ei tundugi (millegipärast tuleb mulle meelde emaga elanud 14a poiss,kes oma emale vahelduseks-kui midagi ei meeldinud, m...i soovitas imeda....)

kas sind pani selle lapse käitumine imestama?tüüpiline pubekasju ,kui vallaslaps siis need oma emasid ei austa jah kohe kui mõistust pähe on tulnud ja täiskasvanute elusid vaatama hakkavad.

Traditsiooniline perekond pole minevik, usklike hulgas on see edasi au sees, enamus maailma inimestest aga on usklikud.

seda on hea tõdeda!
kahju vaid, et Eesti selle enamuse sekka ei kuulu ja annab muule maailmale vastupidist eeskuju..

Erand kinnitab reeglit!

ma ei oskagi kohe midagi muud sellepeale öelda, et aitähh kõigile kes oma vaateid selle teema kohta jagasid. Ja asju oma sesukohast selgitasid.

Mis jutt, et laps, kes pole isa näinudki, teda ei igatse. Laps igatses ja lootis, nüüd on isa surnud, lootus surnud. Kõrvaltseisja võib öelda, et isa pole see, kes sigitas, vaid see, kes kasvatas. Lapsele on tema isa isa ja jääb selleks ka siis ja laps hoiab isa poole ka siis, kui kogu maailm tema isale selja pöörab. Miks rääkida isast halba? Katsu rääkida lapsega, ütle, et ka sinul on kahju, ka sina oled väga kurb. Hauale saate ometi minna?