tea kas just õige koht kuhu oma muret kurta, aga endal mõistus otsas.
Mure järgmine, kasvatan üksi poega, poiss juba viieteist aastane. Poja isaga üritasin aastaid kontakti leida ja teda poisi ellu kaasata, aga tulutult. Eelmine aasta tundus et asi õnnestub, tundis huvi poja vastu ja pidid juba peaaegu kohtuma, kuid siis....suri ootamatult. Ei kujuta ette mida mu laps kyll tundma pidi, isegi ei usu siiani. Ta ei m2leta oma isa. On ainult üks pilt temast. Pole ju enam v6imalust tal kohtuda temaga.
Tahaks teda kuidagi aidata. Nüüd on ta väga endasse tõmbunud. Olen mures, et kuidas nüüd edasi. Siiani tundus poja kasvatamine lihtne, sest ikka oli lootus et saan siiski isa ka poja ellu kaasata, kuid nüüd annan endale aru, et ma ei saa siiski ema-isa ühes isikus olla. Peaks midagi muutma, aga ei tea kuidas, mis moodi? Olen siiani üksi hakkama saanud, kuid nyyd mõistus täitsa otsas.