Üksikvanem
Uus kaaslane
| Lilian 18. aprill 2011, kl 23.31 |
Olen paari aasta eest lahku läinud naine ja kahe teismelise ema. Lapsed on juba küllalt suured - üks saab peagi täisealiseks, teisel on veel paar aastat puudu. Elame kolmekesi kenasti koos.
Mul on tekkinud meestuttav, kellega oleme pool aastat südamlikult suhelnud, mõnel korral ka kohtunud, et teineteisele toeks ja seltsiks olla. Mure aga on minu jaoks selles, et tunnen, justkui reedan oma lapsi, kui kohtun kellegi võõraga. See tunne segab mind kogu aeg. Ma ei julge mõeldagi variandist, kus tutvustaksin oma tuttavat lastele, rääkimata külla kutsumisest. Kui olen kaudselt andnud mõista, et suhtlen kellegagi ja et lähen temaga kokkusaamisele, siis nad on väga hukkamõistvad, väljendavad seda selgesti ja leiavad, et isa tasemele ei vasta nagunii keegi. Mida teha? Ma ei ole kindlasti huvitatud kellegagi koos elama hakkamisest ega mingist kasuisa organiseerimisest ja olen seda ka lastele korduvalt kinnitanud, samuti seda, et nemad ja nende heaolu on mu jaoks kõige tähtsamad. Aga endal on üksinda kurb, Vahel tahaks ju ka tunda teist inimest enda kõrval nii hea sõnaga kui kallistusega. Ja tahaks, et see võiks toimuda kõigi heakskiidul, vabalt ja sundimatult. Mu sõber on kutsunud mind koos tüdrukutega korduvalt enda poole, ta on väga avatud, lahke ja heasoovlik inimene, aga ma ei ole julgenud rääkida, kuidas asjad on. Sõbral endal lapsi ei ole, ta on kasvatanud üles endise elukaaslase lapsed, kuid elu läks nagu läks...
Kas on kellegi sarnaseid kogemusi enda (süü) tundega? Jagage!
Päikest!
Mul on tekkinud meestuttav, kellega oleme pool aastat südamlikult suhelnud, mõnel korral ka kohtunud, et teineteisele toeks ja seltsiks olla. Mure aga on minu jaoks selles, et tunnen, justkui reedan oma lapsi, kui kohtun kellegi võõraga. See tunne segab mind kogu aeg. Ma ei julge mõeldagi variandist, kus tutvustaksin oma tuttavat lastele, rääkimata külla kutsumisest. Kui olen kaudselt andnud mõista, et suhtlen kellegagi ja et lähen temaga kokkusaamisele, siis nad on väga hukkamõistvad, väljendavad seda selgesti ja leiavad, et isa tasemele ei vasta nagunii keegi. Mida teha? Ma ei ole kindlasti huvitatud kellegagi koos elama hakkamisest ega mingist kasuisa organiseerimisest ja olen seda ka lastele korduvalt kinnitanud, samuti seda, et nemad ja nende heaolu on mu jaoks kõige tähtsamad. Aga endal on üksinda kurb, Vahel tahaks ju ka tunda teist inimest enda kõrval nii hea sõnaga kui kallistusega. Ja tahaks, et see võiks toimuda kõigi heakskiidul, vabalt ja sundimatult. Mu sõber on kutsunud mind koos tüdrukutega korduvalt enda poole, ta on väga avatud, lahke ja heasoovlik inimene, aga ma ei ole julgenud rääkida, kuidas asjad on. Sõbral endal lapsi ei ole, ta on kasvatanud üles endise elukaaslase lapsed, kuid elu läks nagu läks...
Kas on kellegi sarnaseid kogemusi enda (süü) tundega? Jagage!
Päikest!
| mees 18. aprill 2011, kl 23.46 |
| xxx 19. aprill 2011, kl 00.10 |
| mirt 19. aprill 2011, kl 07.26 |
| tutvusta 19. aprill 2011, kl 11.06 |
Võta süda rindu ja tutvusta neid omavahel. Tüdrukud ei tea, kui vahva kaaslase Sa leidnud oled ja seetõttu suhtuvadki eelarvamusega. Praegu ehk just see fakt, et kohtute poolsalaja, tekitabki Sinus süütunnet. Löö kaardid lauale! Ära ole selline kanaema, ka Sul on õigus õnnele. Leida küpses eas taas väärikas ja hea sõber, on suur vedamine. Hoia seda võimalust!
Kui teile sobib, siis kooselu ma siiski kohe planeerida ei soovita, paari aasta pärast on tüdrukud lennus ja siis oled vaba tegutsema. Usu, täiskasvanud peast on neil hea meel, kui Sul on keegi ning nad ei pea süütunnet (!) tundma, et nad on Su üksi jätnud.
Kui teile sobib, siis kooselu ma siiski kohe planeerida ei soovita, paari aasta pärast on tüdrukud lennus ja siis oled vaba tegutsema. Usu, täiskasvanud peast on neil hea meel, kui Sul on keegi ning nad ei pea süütunnet (!) tundma, et nad on Su üksi jätnud.
| n27 19. aprill 2011, kl 21.17 |
Ma kirjutan nüüd enda kui lapse silmade läbi:
Oli meilgi ilus pere. Kuni ema jäi töötuks. Pinged ema-isa vahel hakkasid kasvama kuni ema hakkas tihedalt kodust ära käima. ööseks tuli alati koju ning hommikul enne kooli oli toit laual jne. Küll käis ta sõbrannaga Tallinnas, küll oli terve päev ema juures jne jne. Ma lõpuks niikuinii ei viitsinud ta käimistest enam kuulata, kuid olin nii pettunud, et ta enam isaga läbi ei saa. Ja ühel õhtul ta siis tuli istus mu voodiservale ja rääkis,et tal on keegi teine ja et plaanib isast lahku minna. Ma oleks nagu noaga kõhtu saanud. Ning libises üle huulte ka: "lipakas", mille nüüdseks olen andeks palunud ja saanud. nii häbi on, et nii ütlesin ja üldse mõtlesin.
Teismelisena on see väga raske. Aga nüüd, kui sellest möödas pea 15 aastat, saan aru, et see oli ema valik ja ta on siiani õnnelik. Suhtlen mõlemaga, nii ema kui isaga. Isal uut naist pole ja väidetavalt ta ei taha ka. Omavahel nad ei suhtle.
Ma tahan öelda, et laste ja sinu vahele võivad tulla suured pinged, aga aja möödudes saavad nad kindlasti sinu otsustest aru.
Oli meilgi ilus pere. Kuni ema jäi töötuks. Pinged ema-isa vahel hakkasid kasvama kuni ema hakkas tihedalt kodust ära käima. ööseks tuli alati koju ning hommikul enne kooli oli toit laual jne. Küll käis ta sõbrannaga Tallinnas, küll oli terve päev ema juures jne jne. Ma lõpuks niikuinii ei viitsinud ta käimistest enam kuulata, kuid olin nii pettunud, et ta enam isaga läbi ei saa. Ja ühel õhtul ta siis tuli istus mu voodiservale ja rääkis,et tal on keegi teine ja et plaanib isast lahku minna. Ma oleks nagu noaga kõhtu saanud. Ning libises üle huulte ka: "lipakas", mille nüüdseks olen andeks palunud ja saanud. nii häbi on, et nii ütlesin ja üldse mõtlesin.
Teismelisena on see väga raske. Aga nüüd, kui sellest möödas pea 15 aastat, saan aru, et see oli ema valik ja ta on siiani õnnelik. Suhtlen mõlemaga, nii ema kui isaga. Isal uut naist pole ja väidetavalt ta ei taha ka. Omavahel nad ei suhtle.
Ma tahan öelda, et laste ja sinu vahele võivad tulla suured pinged, aga aja möödudes saavad nad kindlasti sinu otsustest aru.
| 2 poisiga 21. aprill 2011, kl 21.17 |
kas neile selgeks teha ei anna, et see uus mees ei hakkagi isa mängima vaid on sinu elukaaslane? selleks , et saaksid olla naine, mitte alati ja ainult ema.
minu vanem poeg oli 12 kui mulle austaja tekkis ja saigi selgeks tehtud et e i ole tegu uue isaga vaid see mees on selleks, et emal hea tuju oleks. tänaseks nende vahel just lähedast suhet pole tekkinud, aga aksepteerivad teineteist ja teevad ka mingeid tegevusi koos.Poiss nüüd 18.
teise poisiga läks valutumalt, sest ta oli alles väikelapse eas.
minu vanem poeg oli 12 kui mulle austaja tekkis ja saigi selgeks tehtud et e i ole tegu uue isaga vaid see mees on selleks, et emal hea tuju oleks. tänaseks nende vahel just lähedast suhet pole tekkinud, aga aksepteerivad teineteist ja teevad ka mingeid tegevusi koos.Poiss nüüd 18.
teise poisiga läks valutumalt, sest ta oli alles väikelapse eas.
Lisa postitus