Oleme jõudnud suhtega nii kaugele, et mees sooviks mulle väga tutvustada oma lapsi kuna ilmselt ei ole meie kooselu tulevikus muud moodi lihtsalt võimalik kuna lapsed viibivad ka öösiti teatud aegadel tema juures.

Tal on 9 aastane (kohe 10) tüdruk ja 4 aastane poja. Endal mul lapsi ei ole ja ma arvan, et nii olulise asja puhul ei lähe üldse arvesse ka see, et mingid lapsehoidmise kogemused on olemas. Olen nüüd hirmus mures ja tunnen ennast kuidagi võõras kohas vette visatavat, sest ma ei kujuta üldse ette, mis sellises vanuses laste peas peaks toimuma, kui nende vanemad on kaks aastat tagasi laiali läinud ja nüüd issi tahaks neile uut kaaslast tutvustada. Me ei ole esialgu pikemalt väga rääkinud, et kuidas see tutvumine praktikas välja peaks nägema hakkama. Ta on mulle küll öeldnud, et ära muretse ja lapsed saavad kindlasti hakkama ja küll ära harjuvad.

Aga siiski, küsin nõu. Kelle on veel samalaadseid kogemusi. Kuidas on tutvumine läinud? Kuidas te üldse alustasite? Milline oli esimene kohtumine ja kas lastega rääkis isa enne pikalt ja põhjalikult, et vot nüüd tal selline sõbranna või oli kohtumine pigem spontaanne? Kellel on lapsed kohtunud oma lahus elava vanema elukaaslasega, siis millised on laste tunded olnud peale seda, kas on kurvad või tunnevad ennast järsku kõrvalejäetuna või solvununa? Kas mehe endisest kaasast võib tulla probleem, kui nende suhted ei ole väga head olnud (et hakkab järsku minu kohta lastele midagi halba rääkima), sest lastega kohtumise õigus on läbi riigi instantside isal välja kaubeldud mitte niisama kokku lepitud?

Ei tahaks traumeerida pisikesi inimesi vaid tahaks, et nad tulevikus tunneks ennast meiega koos turvaliselt nagu omas kodus ja perekonnana.....

ära mõtle üle. ega see kohtumine ei pea mingi tähtis-pidulik ja kõigile piinlik hetk olema. kindlasti peaks see toimuma kusagil neutraalsel pinnal, minge näiteks loomaaeda, tehke midagi koos. ära üle pinguta, katsu olla lihtsalt sõbralik ja ära hakka lastele mingit emmet mängima.

probleeme tuleb pigem sul kui lastel. see on kindel. kui ikka ema-isa juba 2a lahus, siis lapsed, eriti noorem, sellega harjunud, et nad koos ei ole. pigem on nii, et kui on hoolitsev isa, siis kui kord lapsed ära näed, hakkavadki nad tihti teie sündmuste juures viibima ja kuna mehed siiski eeldavad, et osa töid on naiste tööd, siis peagi avastad (kui koos elate), et pesed laste pesu, koristad nende tagant jne. mõne jaoks raske leppida, et nn. armukese-armunu rollist pannakse nad hoobilt pesema-kraamima.

Ma arvan, et see pesemine koristamine on suhteliselt pseudoprobleem, sest seda ma teeksin nagunii. Ka ainult enda ja mehe järelt, sest olen lihtsalt selline majainimene, kellele meeldibki kodu ja aed korras hoida. Pealegi on neiu juba päris suur ehk ma arvan, et mustad riided ja nõud rändavad ise õigesse kohta. Ainuke kellega ma probleeme kardan on tema eksnaine. Ei kujuta üldse ette, kuidas ta reageerida võib ja paraku on vist nii, et iga ema reaktsioon mõjutab lapsi ka. Minu soov on lihtsalt, et kõik laabuks võimalikult rahulikult ja valutult. Sest nii imelik, kui see ka ei tundu, siis mul ei ole mite midagi selle vastu, kui lapsed meiega elaksid/oleksid vahepeal. Vaba aega on ju piisavalt siis kui neid pole ja kui ongi tarvis ekspromt minna kuskile, küll siis keegi lapsed hoida ka võtab. Võib olla olen positiivselt meelestatud laste suhtes kuna soovin ka ise last, aga praegu pole lihtsalt sobiv hetk, tõesti ei ole.

Igaks juhuks mainin ära ka selle, et kelleski mitte pahameelt tekitada - ma ei ole kunagi olnud selle mehe armuke, sest ma pole mingi perelõhkuja. Nende suhe oli enne minuga kohtumist karil ning mees elas eraldi oma perekonnast ja võitles õiguse eest oma lastega kohtuda.

lapsed võivad ise ilma ema ussitamisetagi igasugu asju välja mõelda. mu mehel ka 10a laps, ema ausõna ei susi midagi, tal uue mehega mitu last ja tegevust palju, ja lapsel jutud nt toidupoes käies, et issi sinu jäätise, koogi eest ei maksa, issi peab mulle asju ostma, sina osta ise. ega tema ei tea, et poole pereeelarvest maksan mina. siis tuleb näiteks õhtul voodisse ja ütleb, et sina, siiri, mine ära, mina magan issi kaisus. esimesed paar korda nummi, siis läheb tüütuks selline armukadeduse teema. siin oluline, mis isa ütleb selle peale. kui isa kohe alguses tutvustab sind kui oma naist (no lapsele sõna elukaaslane vaevalt suurt ütleb, seetõttu naisena), siis laps teab, mis su roll on. kui tutvustab mees sind kui sõpra, on loogiline, et laps ei saa aru, miks isa lihtsalt sõber temale reegleid teeb ja isa kaisus magab. reeglite tegemise teema on ka raske, üldiselt mees salamisi eeldab, et sina imetled ta lapsi ja kõik. nt meil juhus, et kui mehe kallis asi lõhuti ära, siis nagu vihane vanem ikka, mees pahandas lapsega, tutistas ka. kui minu kallis asi ära lõhuti ja ma kuri olin (kusjuures tutistama, nagu mees oam juhtumi puhul, ma ei läinud, ei midagi sellist), siis mees oli koos lapsega solvunud, et miks ma asju lapsele eelistan. sellised asjad võivad hakata häirima, sest täiskasvanud naine ei soovi lapsele alluda ja lubada talle asju, mida endale ei saa lubada, aga nn kasuema poolt reegleid teha pole hea toon, see on selge.

alustuseks las ta tutvustab sulle oma laste ema

mehel on õigus kohtuda oma lastega. Kuskil pole öeldud, et järjekordne sõbraana KOOS laste isaga kohtub mehe lastega ilma ex naise nõusolekuta.
Ikka laste turvalisus eelkõige. ( järsku hakkate grupisexi harrastama?)Palju neid isa tädisid ikka laste elust jõuab läbi marssida.
Pead jah algama tutvumisest exnaisega. Kui temalt nõusoleku saad, siis tutvute neutraalsel pinnal.

kuna mees ei ole enam oma naisega abielus, ÉI PEA mees enam oma tegude kohta taotlema exnaise nõusolekut. Mitte midagi sa ei pea kooskõlastama eksnaisega, kes sellise lolluse välja mõtles? Eeldame ikka, et ka mehed on mõistusega olendid ja võimelised vastutama oma tegude eest. Ja kui mees on otsustanud sind oma lastele tutvustada, siis see on mehe otsus ja mingil esxnaisel ei ole sinna otsutama asja.
Et kuidas sina käituma pekasid? Nautraalselt, püsima mehe kaaslase rollis, mitte trügima võõrasemaks. Kõik lähenemiskatsed peavad tulema lastelt endilt ja küll need aja jookul tasapisi ka tulema hakkavad. Kui alguses on suhtumine tõrges vms, on see normaalne ja sellest mitte ennast häirida lasta. Oma initsiatiivi mina ei soovita alguses üldse ilmutada.

hea nali, lgp eksnaise nõusolek. mitte midagi ei pea mees eksnaiselt küsima, et kas oma pruuti näha tuua tohib. mees võib lapse oma koju viia kui soov on ja need, kes sel ajal mehe kodus töllerdavad, see mehe asi. või sa arvasid, et sul voorib kasuisasid sisse välja ja mees küsib sult luba kui kellegagi koos elada tahab? mõtle, ullike , niipidi, et sul kergem, kui mehikeseil uus naine majas, vb saad elatusrahagi kätte kui tal nüüd teine rahakott olemas naise näol.

sinu rahustuseks aga - ei taha enamik uusi su tibuputsunutsukesi tundagi. heal juhl kinos või kohvikus, enda poole koju enamik neist ei tahaksi.

kes pruutidest rääkinud on? sa ju mehe kõige odavam meelelahutus.

Tänud kõigile mõistlikele vastajatele.

Exnaise nõusolek - missugune inimene ma sinu arvates olen? Järjekordne sõbranna? Ma ei teeks ise sellist otsust kohtuda mehe lastega, kui ma ei oleks meie suhtes kindel! Iga suvalise järjekordse "sõbra" lastega poleks mul mingisugust tahtmist tegeleda ega neid tundma õppida. Ja grupiseksi harrastama? Mida veel? Päris haige oled ikka....

Kahjuks on mehe eksnaisega sellised lood, et tema kohe kindlasti ei ole huvitatud minuga kohtumisest. On väga selgelt välja öelnud, et teda ei huvita muu kui, et saaks oma kompensatsiooni ja muud rahad kätte ja ülejäänud eksmehesse puutuv pole tema asi ja parem, kui teda üldse rohkem ei tülitataks, kui rahasummaga pangakontol iga kuu. Ta ei ole väga ka sellest huvitatud, et lapsed oma isaga kohtuksid, sest nagu ma varem mainisin, siis kohtumisõigus lastega on välja nõutud kohtus ja ikkagi üritatakse sellest kõrvale hiilida. Eriti vanema tüdruku puhul.

Poisiga on tänaseks kohtumine juba aset leidnud. Väga tore laps on ja nagu nööp isa küljes kinni, tõeliselt armas on seda vaadata. Esimesel korral oli veidi ehmatanud, aga ma kahtlustan, et ega see ei saagi talle väga lihtne olla ja ta pidi olemagi selline võõrastaja tüüpi. Paar korda on võõras kohas (suuremas seltskonnas ja varasemalt ja mitte minuga) suurte onude / tädide peale nutmagi hakanud. Meie oleme poisiga kohtunud ainult sedasi, et on lapse isa ja mina. Aga tundub, et laste armastus nagu meestelgi, käib vist siiski kõhu kaudu - kohuke ja maasikad teevad lihtsalt imet :) Viimased korrad on meil väga toredad koos olnud, sest ta on hea laps ja tundub, et tal ei ole üldse midagi minu vastu - enam ei võõrasta ega karda üldse, ronib sülle ja teeb muidu oma mänguautodega möllu.

Vanema tüdruku osas olen lootuse suht kaotanud vist, ei tea, ei oska lihtsalt seisukohta võtta... Teda ei ole ka isa juba mitu kuud näinud. Ei tea siis, mis õudusjutte talle ema juures räägitud on ja kui ükskord see kohtumine peakski aset leidma, siis ma väga kahtlen, kas tüdruk suudab või tahabki mind omaks võtta või üleüldse sallida. Igatahes ei ole ta ise mingit huvi üles näidanud, et meile külla tulla - kuigi isa on kutsunud ja tegelikult ei ole temaga olnud võimalik rääkidagi sellel teemal, et kuidas ta suhtuks isa elukaaslasesse, sest siiani on kõik suhtlused tüdrukuga toimunud msni või telefoni vahendusel ja see ei ole ju ometi koht, kus tõsiseid asju arutada.

Ise olin kunagi selline 9 aastane kui tutvusin isa uue naisega.
Läksime vennaga isa juurde, nägime igasugu uusi asju... isa ütles, et nüüd tal uus naine ja nii oligi. Kui naine õhtu poole töölt koju tuli, tutvusime kõik ja läks nii, et ta oli selline suur sõbranna nii mulle kui vennale:)
Võibolla me vennaga olime sellised viisakad ja leplikud, et täiskasvanutel on õigus teha mis nad tahavad, meil pole midagi öelda...sellepärast ei kujuta ette, et oleks kunagi talle miskit halvasti öelnud või kadedad oleksime, ja ei olnud põhjustki.
Minu meelest, uus naine närveldas meie kohtumise pärast 3x rohkem ilma mingi põhjuseta:))

Kas pind kuhu lapsed tulema peaks on sinu oma ? Kui jah, siis pole sa kindlasti arvestanud, et kohe kohe kolib sisse mees koos 2 lapsega ehk siis soovitaks teil uus elamine vaadata, mis ühine. Ja kuhu oleks sisseplaneeritud ka lisaruum aegajalt külasolevatele lastele. Kui elate mehe pinnal, siis on lastel keskkond tuttav ja asi lihtsam. Aga kindlasti vaata, et oleks kõigile ruumi. Ja jäta mehele võimalus oma lastega tegeleda ja nende eest hoolitseda. Et sa ei teeks midagi, mida tõesti ise ei taha teha, suheldes nende lastega.
Kas mehel on abielu lahutatud ? Kas ta on sulle teinud konkreetse ettepaneku kooseluks/abieluks. Kui pole, siis ma väga kaaluks, kas ma tahaksin tutvuda lastega, kui tulevik mehega selge pole.

kulla eeskirjutaja kes lastega mehes ja oma niseseiuses nii kindel oli.. iial ei tea, missugune uus seiklus mees nurga taga ootab.
aga ainuke kindel tulevik on surm.

Elamispind ongi meil sõna-otseses-mõttes ühine. Praegu küll rohkem ühise pangalaenu kujul :)))), aga siiski, tulevikus on elamispind meie oma (võrdsetes osades). Oleme õnneks selle peale ammu mõelnud, et lastel peaks ruumi olema nii palju, et igaüks saaks oma toa vajadusel (ka ühised lapsed tulevikus) ja kuna ehitamine alles pooleli, siis hiljem saab ruumi olema veelgi rohkem. Mehel oma endise eluga täielikult kriips peal - peale laste ei seo teda eksiga mitte miski. Seega kahjuks seda õnne ei ole, et lastel oleks tuttav keskkond (näiteks isa elamise näol) kuhu tullu. Võib olla on ka see probleemiks, miks vanem tüdruk ei taha või teda ei lasta meile külla? Ei tea....aga natuke nukker on.

Aga tänud, mmm, lootus tuli tagasi, et ehk ikka noor neiu otsustab ühel hetkel koos oma väikevennaga meile külla tulla ja kõik läheb kenasti. Olen ilmselt ka selline, kes lastest 3x enam närveldab :), sest tuleviku mõttes ja kõigi vaimse tervise seisukohast on see minu meelest ikka väga oluline, et lapsed (nii mehe, kui ühised) ei tunneks ennast oma vanemate/kasuvanemate seltsis halvasti ja kõrvalejäetuna.

Teemaalgataja tundub olevat mõistlik inimene. Samas vist natukene noor ja naiivne veel (ei ole halva pärast öeldud) :)
Vanemast tütrest. Teatud vanuses tekib lastel lihtsalt oma arvamus ja trots asjad evastu, mis ei ühi nende ettekujutusega asjade ideaalses olemusest, ja sinna ei saa parata midagi. Ei ole vaja kohe mõelda, et kindlasti ema kodus räägib midagi halvasti ja ässitab üles jne. Meie õega saime kasuema 11-aastaselt, ja oi, kuidas me teda aastaid vihkasime! Ja kusjuures oli absoluutselt normaalne inimene, väga mõistlik ja leebe ja tagasihoidlik! Aga ta oli VÕÕRAS. Ja sellest piisas. Ikka mõnuga kiusasime teda, lootuses, et ehk ta siis läheb minema... Aga kahjuks ei läinud :) Ja keegi ei ässitanud meid tema vastu üles ega midagi, vastupidi, manitseti viisakusele ja sallivusele, aga see tundus ühe lapse jaoks lihtsalt täiesti vastuvõetamatu, et talle kallid inimesed pole enam koos ning et isa kõrval on mingi võõras naine... Väga valus oli, ausalt.
Nüüd olen ise samas olukorras - lahutasime mõned aastad tagasi, vanem laps oli siis 8, nooremad päris tillud. Väikesed kohanesid minu uue elukaaslasega hästi, aga vanema poisiga on siiani suuri probleeme. Mõistan teda, samas on ta ka vahel väga ebaõiglane (samamodi nagu ise olin) ja see teeb kurvaks. Laste isal on uus pere, uue naisega on korra põgusalt kohtunud vaid vanem laps. Isa neid kokku viia ei taha ja ma ise ka ei sooviks seda, leian, et tegelikult pole see üldse vajalik. Kui suudaksin üksi lastele materiaalselt kodu pakkuda, siis poleks kindlasti ka ise teise kooselu peale mõelnud, aga kahjuks üksi korterit üürida ei jaksa. Lapse seisukohast on igal juhul lihtsam kui mingeid võõraid tegelasi mängus poleks. Seepärast pole mõtet ka väga selliste laenatud pereväärtuste nimel punnitada.

Tänud, nii ja naa. Ega väga vana tõepoolest ei ole. Õnneks päris mitte 18 ka enam :) Mõtlesin Su jutu peale ja võib olla on õigem neiul siis lasta lihtsalt nii olla, kuidas ta soovib. Kui ta peaks tahtma tulla, siis tuleb ise, aga ega vist vägisi peale sundima ennast minna ei ole mõtet.

Kahju on ainult vaadata, et tal kaob kuidagi kontakt isaga ka üha vähemaks nüüd tänu kõigele sellele. Viimane asi, mida mul vaja on, et aastate pärast mind süüdistataks nagu ma poleks isal ja tütrel lasknud kohtuda ja suhelda. Endal on väike lootus, et kui venna tal vanemaks saab ja jätkuvalt ikka meie juures käib nagu siiani, siis ta näeb ühel hetkel, et ma ei ole nii koll midagi, et külla ei võiks tulla ja normaalselt läbi saada. Aga ehk on mõistlik jätta see otsus siis temale endale, kui ei taha, siis ei taha ja meie teda sundima ei hakka. Loodetavasti ei pea ta vähemalt isa peale viha ja edaspidi kohtub temagagi regulaarselt kuskil väljaspool ilma minuta, sest varsti tuleb ju puberteet ja siis on nagunii vanematega kohtumine ja ajaveetmine prioriteetide nimekirjas viimane asi, mida teha :)))

no lapselapsed ju ka tulevad kord. nii et uus naine saab lapsed kes teda enamasti ei salli ja lapselapsed, kes talle hoida tuuakse + suur armastus, see vanamees..
Palju õnne igal juhul.

Minu suhted mehega läksid pingelisemaks peale teise lapse sündi. Ehitasime kodu, kaks last ja pingeline majanduslik olukord. Mehele tekkis viis aastat noorem silmasõõm, keegi kelle juures ei olnud kohutusi. Silmarõõm tahtis meest ja lapsi, isegi teise pere mees oli selleks sobiv. Meie pisikene poja oli siis alles kahe-aastane. Me suhted purunesid, kui issi koos oma uue armastusega autoga mulle ja lastele vastu sõitis. Minu tütar nuttis, mitte miski ei ole sellest ajas peale suutnud teda isaga lõplikult lepitada. Miski läks tema maailmas katki.

Mees kolis kodunt välja. Armukesest sai uus naine, kelle soovitusel andis mees kohtusse hagi lastega suhtlemiseks. Kuigi mul oli pööraselt valus ei keelanud ma lapsi isaga kohtuda. Issi ja tema uus naine arvasid, et mõistlik oleks kui mina koliks meie ühisest kodunt välja, uus naine sisse ja lapsed oleks kaks nädalat emme üürikorteris ja kaks nädalat issi ja uue tolle uue naisega. Elatist ei oleks ju tarvis ka siis maksta. Kohtunik ei arvanud sama. Mees ei ütelnud mulle, et on kohtusse hagi andnud, ma sain sellest teada kui lastele määratud advokaat mulle helistas. Me ei olnud siis isegi veel lahutad. Kohtunik kutsus vanema lapse enda juurde ja küsis tema arvamust. Laps oli väga kuri issi ja uue naise peale, ta tundis end reedetult. Mehe nõudmisel loobusin meie ühisest majast ja kolisin koos lastega üürikorterisse, ma sain ühel hetkel aru, et raha on võimalik juurde teenida ent elada enda purunenud unistuste keskel ei ole võimalik. Uus naine koos minu eksmehega kolisid sisse, majja mille meie olime koos ehitanud.

Mina küsisin mehe käest lastele igakuist toetust, ta maksis, täpselt riiklikult ette nähtud summa. Kõigi lisakulutuste peale nt lapse hambaklambrid hakkas ta telefonis karjuma. Peale paari korda ma enam ei küsinud. Mul ei ole õrna aimugi kuidas ma selle aasta lastega hakkama sain, aga ma sain. Pisike poja käib üle nädalavahetuse issi ja tolle uue naise juures. Ma proovin neist teemadest tema juuresolekul mitte rääkida. Peale külaskäiku on ta järgmine päev õnnetu, ärkab nuttes ja on tujutu. Ta on nii väike, ma ei saa ikka aru miks oli sellel lapsi üliväga armastaval naisel tarvis minu lapse lapsepõlv katki teha. Miks on tarvis lõhkuda teist peret? Just kohukesed ja maasikad..

Minu eksmees kirjutab mulle iga jumala nädal. Ma olen korduvalt palunud tal ennast natukeseks rahule jätta, et saaksin end koguda. Nõudmised, nõudmised, nõudmised. Nüüd aktiviseerus läbi meili ka uus naine, kes manitseb mind mõistlikkusele ja räägib kui õnnelikud nad on ja kui palju on tema ikka minust parem naine. Mõnikord on mul tunne, et mina, minu endine kodu ja minu lapsed on nende suhte sisu. Kui poleks meid, siis pole neil ka mitte millestki rääkida. Ma olen vaenlane, kelle vastu võidelda.

Ühel hetkel saavad kõik lood siin maailmas läbi. Peale pikka ja pimedat aega on minu elu muutumas taas normaalseks. Olen teinud endale ja enda lastele uued plaanid, meil kõigil on aeg edasi minna. Ma ei tea, kui suur on vahe kahe inimese vahel, et sinna mahuks kolmas? Ma tean, et kui seista piisavalt kaua jõe kaldal kannavad selle vood sinust mööda sinu vaenlase laiba. Iseasi, kas sa viitsid nii kaua selle jõe ääres seista. Mina rohkem ei seisa.

esimesel naisel tasuks siiski pool varast endale nõutada st maja ja maa. Tuleb, mis tuleb, aga arved tuleb ikka maksta ja pool varast abiks ikka.
Pole mõtet ju uuesle naisele kingitusi teha.

See on küll vahva,et te nüüd mõlemad siin???

Ei ole vahva.
Sa oled abielus ja järsku saab sinust kellegi vaenlane, see naine on äärmiselt palju kulutanud energiat selgitamaks kõigile, et tema on minu eksabikaasale parem naine ja minu laptele parem ema.
Mõned meie ühised tuttavad on peale temaga kohtumist olnud hämmeldunud ja küsinud minu käest selgitust. Ma ei tea, mis teda sedaviisi käituma sunnib, kuid see tungiv soov olla heaks kiidetud on pisut kummaline. Ta nõuab ka minu käest, et ma tunnistaks teda paremaks. Ma kirjutasin talle lõpuks, et ei soovi rohkem suhelda, ta kirjutas ka sellele meilile vastuse, kuidas ma ei peaks neid mõistma hukka, et nemad on üksteist leidnud ja nüüd hakkavad meie endises kodus minu lapsi kasvatama.

Inimesed armuvad ja selle vastu ei saa. Kuid kas siis ei tegeleta mitte üksteisega? Milleks mina ja minu heakskiit? Ok, meie maja jäi mehele ja kuna pangalaen oli nii suur hakkas uus naine mehele käendajaks, kuid kõik ülejäänu? See sama postitus siin, mille eesmärk on teenida heakskiitu, kasvõi anonüümset?

Ära muretse, tuleb ka sinu aeg. Siis tuleb, kui mees veel uuema leiab või sinu juurde tagasi pressib. Siis on praegune õnnelik tibi seisus kus mees talle maksa ei taha ega lapsega kohtuda. Elus tuleb kõik tagasi, selle nad oma armumise tuhinas unustavad.

Mind ajavad närvi sellised postitused nagu see eksnaine siin. Ma olen ka eksnaine, elame lapsega kahekesi, endisel mehel on vist ka uus silmarõõm, ei tea. Usaldan teda, et kui ta kunagi oma uut naist meie lapsele tutvustab, siis on selleks ka põhjust - et see on nüüd jääv. Ei leia, et see probleem oleks. Me oleme täiskasvanud inimesed ja saame oma eludega hakkama, lapse huvid on mõlemal esikohal.

Aga miks mind need postitused närvi ajavad? Sest tuli inimene murega ja vähemalt postituste järgi on ta kavatsused head ning pole tema kellegi peret lõhki ajanud. Küll oli aga vaja tulla sinul (või teil, vist on kaks inimest) oma kurba lugu rääkima ja kõiki oma probleeme teistele inimestele laiendama. Ei ole kõik uued naised tropid ja ei ole kõik abielud laiali läinud "teise sudimise peale."

Teemaalgatajale soovin edu ja ütlen ka omalt poolt, et vanem laps võib sinu suhtes vaenulik olla täitsa ilma oma emata. Mulle ka ema uus mees ei meeldinud (olin teismeline, isa juba 10 aastat surnud, ema sinnani üksi). Mees oli ka suht jobu, aga see selgus hiljem, minu esialgne vastumeelsus oli pärit mu enda peast. Kannata ära :)

eelneval kirjutajal on endal kurjad ja kurvad kogemused võõrasisa kandidaatidest. Oma isa suri, see on isegi lapsele arusaadav- et kaotus on jäädavalt teoks saanud.
Ringilitutamistega ei tea iial, millal isal isu täis saab ja tahab uuesti perekonda mängima hakata. need minekud ja tulekud tapavadki laste hinge ja naise oma ka.
Mujal ilmas saadetakse sellised mehed teraapiasse ja korraldatakse ka tervislikku sesiundit. Eesti mehed tormavad mööda lahkeid naisi, aga probleemid jäävad ikka samaks.
Ma pole veel meest kohanud, kes ei kahetseks nii 10 aasta möödudes, et esimese pere ära lõhkus. Tingimusel siis, et esimene naine on täiesti korralik inimene.
¤0-selt meestele ju sexist lugu pole, siis võiks täitsa oma esimese naisega jälle koos elada.
Kogemused ju ka olemas, et polnud need teised praod teistpidi loodud.

hätta jäetud naisel on ka õigus ennast kaitsta ja kõigile teada and, kuidas tema ja lastega käituti. Kui naised sellest rohkem räägiks, saaks üle valehäbist, paneks see ehk perelõhkujaidki mõtlema.
UUel mooril ju ilus mõte, et pääastame meest! Teiste õnnetusele õnne ei raja.

Ei, mul ei ole kurbi kogemusi. Ema hilisema elukaaslase võtsin kenasti omaks (kui ema elukaaslase), sest ma olin juba vanem ja sain asjadest paremini aru. Ma leian sellest ajast siiani, et lapsevanemad peaks julgemalt enda elu elama. Mina ei soovi uut elukaaslast, aga mul ei ole midagi selle vastu, kui minu endine mees endale uue leiab.

Jah, pered lagunevad ja inimesed leiavad uued kaaslased. Kõik lagunemised ei tule sellest, et keegi petab ja kõik "uued naised" ei ole ussid. Lagunetakse ka täiesti rahulikult, keegi ei kahetse ja keegi ei nuta.
Antud teemas öeldi selgelt ära, et kui teemaalgataja mehega kohtus, elati juba lahus, tema ei ole kellegi peret lõhkunud ja tema teemat oma nutulauluga segada on minu meelest ebaviisakas.

Ja lõpetuseks. Uus naine ei ole perelõhkuja ega moor ega lits ega maiteamis. Samuti ei ole seda ka eelmine naine. Kõik on lihtsalt inimesed.

ma ütleks, et perelõhkujad on reeturid, sest nad jätsid julmalt teise poole hätta.
see et koos ei elatud enam, ei tähenda, et mahajäetud naine õnnelikuks momentaalselt sai. Kindlasti halvanes ka laste hingeline tase, rääkimata murest majanduslikus mõttes.
st reetmist ei andestaks iialgi. mujal riikides kaitseb seadus naist ja lapsi, et nad senisest halvaematesse tingimustesse ei jääks, eestis hooratakse niisama ilma mingite kohustusteta... see ongi see häda.

miks kannatada saanud naine vaikima peaks. ma arvan, et tal põhjust teemat üles võtta terve oma elu viimase päevani.
Ülekohust ei saa ju ometi andestada? unustada võib, andestada mitte.
ei väsi wodoo nukke tegemast.

No ei imesta, et teid maha jäeti, vingujad naised. Ükskord ometi on siin mingisugune normaalne uus naine, tahab lastega läbi saada ja puha ja teine nagu kaarnakari kallal. Kui inetud inimesed te higngelt tegelikult olete? Jube!