Need isad, kes on lapsed vorpinud aga lasest ei hooli ja neist väljagi ei tee. Ma olen Teie talendi austaja. Ausalt. Oh kui mul oleks vaid sama iseloom. Mul oleks tunduvalt normaalsem elu. Kahjuks olen teistsugune.
Mul oli ilus naine ja imetoredad pisikesed lapsed (lasteaia lapsed). Ühel päeval, pulma aastapäev muide, tuli naine koju ja teatas et tahab lahutust, põhjus soov tutvuda teiste meestega. Ma ei hakka oma emotsioone kirjeldama, piisab kui ütlen et olin äärmiselt löödud ja nutsime koos lastega.
Mina näen seda asja nii. Perekond on üks tervik, isa-ema ja lapsed. Kui nüüd üks vanematest ei taha perega koos elada siis meie sedused ei käse koos elada, see kellele see perekond ei sobi võib minema minna. Kahjuks on meie sedused ja kohtusüsteem isadevaenulikud. See et ema ei suuda lapsi üles kasvatada (30 aastane inimene ei tule endagagi toime) ja et lapsed viidi nüüd maale vanavanemate juurde, kes neid üles kasvatavad, ei ole kohtule argument.
Mina ja lapsed elasime seda vägivaldset lahutust julmalt üle. Ma langesin sellissesse depressiooni et kaotasin isegi töövõime. Ma olin isegi vahepeal lausa näljas sest ei suutnud keskenduda ja tööd teha ja leiba teenida. Psühiaatrite abiga turgutati mind kuidagi elule. Lisaks olen aasta otsa söönud kõige tugevamaid rahusteid, unerohte ja antidepressante, et kuidagi funktsioneerida.
Tegelikult on sellest kohutavast sündmusest juba mitu aastat möödas. Ikkagi tunnen et mu psüühika ei ole korras, lihtsalt ei ole sellest kaotusvalust üle saanud. Vähesed hetked lastega kohtudes pakuvad vähe lohutust. Kokkusaamistelt ära minnes lapsed nutavad: issi palun võta meid kaasa. Üldiselt ma arvan et olen lastekasvatamisega hästi toime tulnud, vähe on lapsi kes kutsuvad oma isa kallis-armas issi.
Isegi uutest tutvustest ei tule midagi välja, naised saavad aru et ei ole oma perest üle saanud ja ma ei eitagi seda.
Kui kestev fustratsioon pere kaotamisest välja arvata, funktsioneerin täitsa hästi. Teen palju trenni ja suudan pea €10 000 kuus teenida aga noh, normaalsest olemisest on ikkagi asi sama kauge nagu maa Andromeeda udukogust.
Lõpetuseks. Rongaisad, te olete õigel teel. Tõepoolest, milleks end võimalike kannatustega koormata, eelkõige peab inimene elama oma elu nii et ise on rahul
Soovin Teile edu ja kõike ilusat!
Teie andunud fänn