Kuulsin kuskilt, et vaatamata sellele, et lahus elav isa oma võsukesega pole elusees tegelenud, tundnud huvi, toetanud rahaliselt, lausunud hea sõna...samas ise hiilgab suurte lubadustega, mida laps peab uskuma, peab pidusid ja ostab uusi autosid raha eest, mida kordki elus võiks kulutada lapse sünnipäevakingile jne jne- kas tõepoolest sellisel südametul egoistil on vanaduses õigus saada poputatud oma ainsa lapse rahadega nt vanadekodus, kuigi ise pole omal ajal teda toetanud, kui laps ise sõltus vanematest??? Mida peaks ette võtma see ema, kes tahab seda olukorda "papale" mitte võimaldada, et päästa, mis veel annab?
Kas hooldusõiguste äravõtmine kergendaks asja mõeldes lapse tulevikule? Mis variandid veel oleks?
Olgu mainitud, et isal loomulikult puudub igasugune vara ja legaalne töökoht, ta on end tembeldanud väetiks ja ise abivajajaks, et pääseda tüütutest kohustustest.
Kirumisest, et milleks siis jobuga üldse see laps tehti, pole abi...Sest enne rasedust konn serveeris end printsina, pärast "2 triibu" ilmumist muutus kõik 180`, aga peab ju olema mingi lahendus???

Tänan vastajaid!

kui sünnitunnistusel on lapse isa olemas, siis ei olegi eriti midagi teha (kui just kohtu kaud pole vanemlikud õigused ära võetud ja see on ikka väga ernadlik ja karm otsus).
nii et kahju küll - lapse isa valides valivad naised ka lapse tuleviku.

Kui laps suudab tõestada, et isa pole teda kunagi rahaliselt toetanud ega kasvatamises osalenud, siis langeb ära see kohustus ka isa vanaduses toetada. Iseasi, kuidas seda siis tõestada. Aitab see, kui nt ema on kohtusse läinud, sest isa ei maksa lapsele toetust. St siis pärast on olemas paber, et rahasid pole saanud jne.

Needsamad sots.asutused kes hädasoleva ema puhul nõutult ja abitult käsi laiutasid, osutuvad vägagi jõuliseks ja toimivaks instantsiks juhul kui toetust mittemaksnud isa kord riiklikule ülalpidamisele või hoolekande asutusse paigutatakse.
Sellest saab vabaneda ainult juhul, kui isa alaealise lapse hooldusõigusest ja isadusest loobub. Isadusest saab vist loobuda juhul, kui keegi teine on nõus lapse oma nimele võtma.
Normaalne ema mõtleb lapse tulevikule ja teeb kõik võimaliku, et laps sellisest võõra ja teda mittetoetanud inimese küljest lahti haakida. Need kes ise natuke nutsu loodavad saada sellele muidugi ei mõtle.

Kas printsessil polnud aju peas või oli tutvus enne lapsetegu liiga lühike?
Nii või teisiti, hooldusõigust ei võeta nii lihtsalt isalt ära.

esiteks alimendid peale. mul tehtud. see juba tõestus. ja teiseks võttsin kohtus ka hooldusõiguse ära talt.

tõestus 14. juuni 2012, kl 19.44
Kui laps suudab tõestada, et isa pole teda kunagi rahaliselt toetanud ega kasvatamises osalenud, siis langeb ära see kohustus ka isa vanaduses toetada. Iseasi, kuidas seda siis tõestada.

Just nimelt. Kuidas saab tõestada, et isa ei ole last rahaliselt toetanud juhul, kui ema ei ole eelnevalt kohtusse vastavasisulist avaldust teinud? Isa võib iga kell väita, et andis emale sularaha ja suurtes kogustes.... Ema sõna isa sõna vastu (või mis siis, kui ema ei olegi enam elus!). Ja mitte kusagil ei ole kirjas, et raha peab andma tingimata pangaülekandega.
Hooldusõigust ei võeta isalt loomulikult ära, kui viimane ei ole lapse kallal mingit vägivallategu korda saatnud. Seda enam, et emmeke ise on ju selle mehe oma lapse isaks tunnistanud.Ei ole siin midagi,et "võttsin (!!!!) hooldusõiguse ära".
Siit moraal.
1)ehk ikka tibid jälgiksid,kelle ees püksid maha lasevad! Tuleks ehk ikka enne veenduda, kas on tegemist selle printsiga, kellena end serveeriti. Lapsetegu ei ole moosikeetmine, et kui läheb viltu, siis valame maha ja alustame otsast.
2)ehk tibid mõtleksid järele,kas ikka maksab iga suvalist jorssi kohe oma lapse isana sünnitunnistusele kirjutada (mõtleks ehk lapse tulevikule ka). Kui lapse sünnitunnistuselei ole selle konn-printsi nime, siis ei saa ta ka lapselt midagi nõuda.
3) tibid peaksid endale teadvustama, et kui hakatakse nõudma elatisraha neilt konn-printsidelt, siis sellega määratakse ära eelkõige lapse tulevik. Millegipärast ei suuda kanaajud oma rahakotist kaugemale mõelda.

Ja kui seda kõike ei ole silmas peetud, siis nüüd järgneb vastutus valede valikute eest. Ainult et kahjuks vastutab ema lolluste eest sageli laps.

Ja mis on linnukesel muret kuidas linnupojuke hiljem hakkama saab, endal vaja priskeid ussikesi nokkida.
Las laps vaatab hiljem ise kuskohast pappi võtta et papa kulusid katta.
Naised, te ikka üldse ei mõtle peale enda kellegile!

tänapäeva ei tähenda see enammittemidagi, et isa ei oletoetanud, ka see, et elatis on välja mõistetud ja is apole maksnud ei tähenda enammidagi
- elatise võlg onnagu iga teinegi võlg ja aegaub lihtsalt ära.

Kohustused aga jäävad jakui lapsel on tulevikus oma sissetulek ja see on täiesti piisav, et isa hooldekodu eest tasuda ja lapsele endale jääb ka veel -kroonides oli 2500 krooni - iga pereliikm ekohta kätte siis ei ole mingit takistust või põhjust et laps ei peaks oma isa ülal pidama ja hooldekodu eest tasuma.

Olen just üks selline tütar, kes tasub oma isa hooldekodu eest.

Is alahkus me mu elst siis kui olin 2 aastane ja ma ei mäletanudki oma isa.

isal oli uus pere aga nad elasid nii targasti, et kõik vara oli uue naise nimel, nad ei abiellunud ja uued lapsede läksid kirja vallaslastena.
Isa kkäis tööl, teenis hästi, mu poolõdedest vallaslapsed käisid ringi nagu nukukesed viimase moe järgi ja neil oli kõik mida meil ei olnud - isegi televiisor ja jalgrattad...


Kui isa haigestus, õnnetusjuhtumi tagajärjel siis paigutati ta hooldushaiglasse ja sealt edasi otsiti jubamind üles, et isa hooldamise eest tasuksin, kuna isa läks edasi hooldekodusse.
Isal oli tehtud ka elukindlustus ja sellesama elukindlustuse rahadki läksid isa elukaaslase kätte. St pangaarvele oli tal ligipääs ja võttis sealt mis võtta oli.
Kui isa suri siis polnud isal ühtegi täisealist sugulast peale minu, tema ainsa seadusliku tütre. Seega mina nn matsin oma rahadega ja pidage mind kiuslikuks kui tahate, aga lasin isa lihtsalt tuhastada ja hiljem lasin tuha lihtsalt tuulde..

Lapselastelt saadakse rahad kätte, lastest rääkimata.

sellest teemast ei räägita avalikult, kuigi peaks, kasvõi inimõpetuse tunnis. võib-olla tõesti mõni naine mõtleks siis kaks korda enne kui mingi tüübiga lapse teeks. või enne kui nõuaks mehelt isaduse tuvastamist. kui tegu on juba tehtud, siis on mõnikord lapsele kahest halvast parem see, et ei pandagi sünniakti isa kirja. siis ei ole isal ka mingeid õigusi (ega kohustusi). ja paljud sellised "papad" ikka hakkaks kohtu kaudu isaduse tuvastamist nõudma. neil tavaliselt ilm lapsi täis ja mitu rauda tules. jah, isa alimentidest jääks naine siis ilma. aga nendest võib niiehknaa ilma jääda.

Loen ja enam ei imesta, et kaasinimesed vallasemadesse hästi ei suhtu. Need vallasemad on ikka ühed üli-egoistlikud inimesed, kes mõtlevad ainult endale. Ja kõige vähe liigub mõte (tulevasele) lapsele, kui püksid maha aetakse (sealjuures teadmata, kas tegemist konna või printsiga).

Milline prints ikka juhuslikult paugutamas on, küllap oli ikka teada et konnaga tegu.
Ja mis see emakese mure mis lapsest saab.
Lahendus on olemas, järgmise vallaslapse puhul pole vaja isa asjasse segada. Või leia loll kes su lapse ära lapsendaks kui isa nõustub.

minu isa avastas vehetult enne minu 18a saamist, et tal on kusagil laps.
abielus nad mu emaga ei olnud, aga elasid koos juba 2 aastat ja kui isa sai ema rasedusest teada siis muutus ja kadus.

sündisin ja olin ametlikult vallaslaps, ema kasvatas mind üksinda, mul ei olnud õdesid vendasid ega emal ka mitte uut meest, pole tänaseni.

Isa elust ei teadnd midagi seni kui tema ema, ehk siis minu vanaema meid üles otsis , et isa tahab mind näha.
Isa oli haige ja vajas hooldust.

Sotsiaaltöötaja abiga siis esitas hagi, et minu suhtes isadust saada ja minust saaks tema hooldaja.
Lõpetasin kutseka, läksin tööle ja kohe hakkas isa ka saama minult elatist. Mulle endale jäi elamiseks vaid 2500 krooni. Seadus nägi nii ette. Ülejäänu läks isa hooldekodu kulude katteks ja seal tuli vist puudugi, sest vald maksis ka midagi juurde.

Kuid olin noor ja tahtsin samuti elada ja oma elu rajada. Seepärast ma isegi ootasin isa surma ja kui see saabus tundsin kergendust.
Matuste jaoks andsin oma nn vanaemale kogu raha mis palgapäeval mu arvele laekus, matustele ei läinud.

Paraku ootas mind veel ees üks üllatus isalt.
Mu sõbrannal oli vaja notaris tõestada ühte dokumenti ja läksin temaga koos notarisse.
Seal siis tuli jutuks ka pärimise asjad ja oh üllatust, vaid mõned nädalad veel ja ma oleksin pärinud ka isa võlad. nüüd õnnestus mul vähemalt nendest loobuda.

ega prints ei tulegi rumalaid tüdrukuid krabama-kargutama. see just konn ongi, mis iganes soga ta seejuures tüdrukule kokku ei jahuks, et oma tahtmist saada.

Sinu jutul, üks laps, ei ole saba ega sarvi. Ma ei tea, kuidas see lugu sul oli (kui üldse oli), aga nii kindlasti mitte!

kõige targem tegu oleks jah kohtu kaudu isalt vanemlike õiguste äravõtmine. siis ei ole lapsel tema ees mingeid kohustusi. kindlasti on mõtet asjaga tegeleda.

mul oli sama lugu, kui lapsed väiksed olid. viimaseks sammuks oligi vanemlike õiguste äravõtmine laste isalt. aga papal hakkas vist hirm tuleviku ees ja üllatus-üllatus - enne hagi sisseandmist hakkas lastele elatist maksma, mida ta ei olnud 10 aastat teinud. isegi vana võla maksis ära. hagi jäi andmata ja nüüd on lapsed loomulikult kohustatud oma vana isa aitama. kõigil võlgnikest isadel ei pruugi seda selgusehetke saabuda...

kui on dokumentaalselt tõestatud, et isa ei hooli oma lastest ja ei võta osa nende kasvatamisest, siis ei ole vanemlike õiguste äravõtmine kuigi keeruline.

Konn serveeris end printsina? Kuidas serveerisid end sina?

kogemustega naine 20. juuli 2012, kl 10.01
kõige targem tegu oleks jah kohtu kaudu isalt vanemlike õiguste äravõtmine. siis ei ole lapsel tema ees mingeid kohustusi. kindlasti on mõtet asjaga tegeleda.

Kus need kogemused sul on? Kas ikka ise saad aru, millest räägid? Vist mitte! Kas tead, millisel juhul võetakse lapsevanemalt ära vanemlikud õigused? Uuri järele!

elatise nõe kohtusse ja kohe täiturile. siisw tuleb hoida alles kõik dokumendid, mis tõednavad, et isa elatist ei maksnud -neeed saadki täiturilt.
ema võib tulla ka kohtusse tunnistajaks - et isa ei maksnud, aga kas ta elab nii kaua jne.

Milles täpsemalt see mittetoetamine seisnes? Kas ta põlgab last? Kuidas laps temasse suhtub? Ei ole kunagi last rahaliselt toetanud?

minu laste isa pole samuti lastega tegelenud ega neid toetanud.
küll aga tegeles ja oli ta olemas oma esimestele lastele.

üks põhjus võis siin olla ka selles, et mehe esimesed lapsed peale põhikooli kutsekasse läkisid ja õppimine ei edenendud neil eriti hästi.
Eks siis mees püüdiski neid aidata ja kompenseerida ja etnad jalad alla saaksid.
Meie ühised lapsed seevastu on tänaseks kas kõrgharidusega või sedaomandamas ja eksnadlihtsalt on pidanud ja ka püüdnud ise tublid olla ja edasi jõuda, sest neil ju pole olnud kes neid peale minu toetaks.
Persid mu lastel veel pole ja nüüd ongi nii, et kohus määras neilt kaisale elatusraha kuna vanematel, st mehe esimstel lastel on pered ja nad peavad neid ülal pidama

kas mitte laps selle otsustajaks ei ole, kas suurena toetada oma ise või mitte? üks asi on sinu suhtumine, teine on lapse suhtumine.

laps ei otsusta ise mitte midagi - on olemas seadused mis asjad paika panevad

Naiste arusaam sellest, mis on lastega tegelemine on hoopiski erinev sellest milleks mehed seda peavad.
Kui pere elab koos ja naine väidab, et mees pole lastega tegelenud, siis see väide ei maksa midagi. Isa suhtleb lastega, õpetab neid, on eeskujuks, aga ei pruugi lugeda muinasjutte ega mängida nendega liivakastis.
Siin hakkab pidevalt silma selline kummastav suhtumine, et kui isa pole nagu ema, siis ta pole ka isa.
Aga kui paar lahku läheb siis isa suhtlemist lapsega peetakse äärmisel juhul võimalikuks vaid ema kontrolliva pilgu all paar tunnikest kuus.
See on lihtsalt mõttetu.

Uskumatult õelad inimesed on need kommenteerijad. Valinud hoolikamalt? Lahku minnakse ka peale 10aastast suhet peale lapse sündi. Emad PEAVAD alati hakkama saama. Antud juhtumis on süüdlane ju vaid ISA, kes kuidagi ei kasvata ega osa võta. Enamus emasid ei pane ennast teadlikult üksikema rolli. Teades kui raske see on ja kui palju raha kulub lapse kasvatamisele. Emad valivad oma lapsele isa, aga vot jah, igaüks ei ole selgeltnägija ja siin peab tulema appi riik oma seadustega, mitte töötama vastu lapsesaamisele. Mida te siin üldse provotseerite? Aborte? Sõimlete, et naised peavad VALIMA?!? Aga mehed? Tehku mis tahavad? Palju beebisi sünnib kui ema kasutab tablette vms, aga isad ei kasuta midagi, tegelikult peaks ju siis edasine olema 100% isa vastutus. Millegipärast on alati kõik naise kaela jäetud...

Just emad ise valivad omale üksikemarolli, kui peavad lapsi enda omandiks ja mehele jääb vaid ülalpidamiskohustus.
Isa süü pole antud juhtumis tõestatud, sest ühepoolselt ei saa kedagi süüdi tunnistada.
Vaata kui mõni isa otsustab ise lahku minnes lapsi kasvatama hakata, milline kisa siis tõuseb, kuid naised teevad nii pidevalt.

Lapsi tulebki koos kasvatada. Materiaalselt ja aja poolest. Ei ole mingit "käin paar tundi kuus vaatamas". Selline asi on igale emale vaid koormaks, et passida lisaks lapsele ka isale peale. Ei jõua sellise asjaga tegeleda. Selliseid mehi ei viitsigi lapse lähedale lasta ju, omale lisakoorem. Keegi ei taha endale raskemat elu. Ju siis ikka midagi on, miks isasid lapse lähedale ei lasta. See "raha pärast lapse tegemine" on naljanumber. 147euro pärast? Arvata on, et sellise herneajuga meestega koos ei kõlba olla,kes arvavad,et 147euroga saab lapse kasvatatud ja ...ja ise ka veel elatud :D:D:D Arktiklist: Isa süü on ju tõestatud, kui ta lapsele elatist ei maksa. Põhimõtteliselt isa näljutab oma last surnuks praegu. Isegi kui üks kuu elatist maksmata jätta, tuleks see isa ka kuuks ajaks toiduta jätta. Tegid tite, siis kasvata ja toida ka.

See kõik käib täpselt sammuti ema kohta ja pealegi ei ole siin midagi rääkida lapse näljutamisest, kui laps juba täiskasvanud :D:D:D

Ma arvan ikka, et ka meil peab kohus määrama lapsed võrdselt või sellele, kellel paremad võimalused lapse kasvatamiseks. Sellest võidaksid eelkõige lapsed.