olen üksikema,laps sündis siis,kui olin 33 a. nüüd on ta saamas 11. tema isa oli alkohoolik,kes ei hoolinud meist ja nüüdseks on ta surnud,joomise kätte.
ise olen 44 mõne päeva pärast ja tahaks ka,et saaksin elada vaba inimese elu,nagu mu 2 nõbu,kelle lapsed on juba täiskasvanud (ühel vist 29,teisel 22-aastane) ja nemad on minust vaid aasta vanemad,seega 45. neil pole mingeid kohustusi,1 elab nagu kuninga kass Saksamaal,olles seal leidnud mehe,teisel on boyfriend Tallinnas.aga mina...:,( mulgi on praegu silmapiiril meesterahvas,kuid ma ei saa olla alati temaga,sest mul on alaealine laps alles!:( selleks ajaks,kui tema saab mul 18,olen mina 51 ja siis,kardan,et mu viimane rong on läinud :(
tahaksin ka olla vaba ja sõltumatu,nagu mu nõod,sest nemad ei pea mõtlema lastele,kel oma elu olemas. kardan,et minu boyfriend ei oota see 7 aastat,mil ka minu laps saab täisealiseks. ma tahan olla temaga koos,kuid mul on nii raske! :( kadestan oma nõbusid,ks saavad ola vabad naised ja olla oma kallimatega koos :,(
kardan,et minu viimane rong on läinud,kui lõpuks saan ka olla vaba ja sõltumatu lapsest!