aga miks sa nii palju delfi naistekas viibid, kui oma silmarõõm olemas, kellega vanaduspäevi veeta? ma ei kujuta ette, et kui oleks keegi hinges mul, siis kolaks kohtades, kus on kaaslast otsivad üksikud hinged - ka üksikvanemad - tegelikult vajab iga üksik inimene enda kõrvale kedagi oma, rääkigu mis tahes. aga kui see inimene on olemas, ei peaks küll energiat kulutama sellistes kohtased nagu siin - kaaslane on seda energiat rohkem väärt ja lisaks muu, mis igaühel eluks vaja teha, milleks seda väärt aega raisata siis?

ma olen nõus üksikema
06. aprill 2013, kl 18.56
kirjutatuga, et sul ikka vist probleeme lähisuhte loomisega aga kiim pigem see, mis sunnib naist otsima

Delfikas viibise eesmärk ei ole alati kellegagi tutvumine. Mina käin siin lugemas, mõnikord kommimas.
Nagu te ise ka aru saate, siinsete külastajate kommentaaridest, põhiline kontingent siin lehel ei hiilga eriti oma mõistusega või siis oma südame ja hingega. Sellised inimesed on minu jaoks täiesti "out" ja mingit tutvust siit lehelt otsida ... :))) otsige lolli 3-dast lasnamäe mikrorajoonist, nagu vanasti öeldi

Olen kahte imearmast last kasvatav üksikisa, kui 20-30elusaastates kompleksivaba naine(võib ka lastega) soovib tutvuda siis kiri posti snarph@hot.ee

Tulge kärgperesse.

olge ettevaatlikud. pole need üksikisad midagi alati nii kullatükid. uurige välja põhjused, miks naine lasi jalga ja jättis lapsed isale. asi pole alati nii must-valge kui teinekord tunduda võib ja üksisa võib osutuda suurte probleemidega inimeseks. naine niisama lihtsalt head meest-lapsi ei jäta.

lisaks mõelge enne järgi, kui seote end üksvanemaga (eriti kui teil on enne juba lapsed olemas). pere paisub kohe kordades suuremaks ja kas teil on võimalusi seda ülal pidada ja et oleks ruumi kõigile ja et kõik mahuksid autosse jne.

Olen ema ja mul on tütar. Mul oli jube rasedus, mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Sünnitus oli kerge, võiks veel süünitada, aga rase ei taha enam olla, seega mulle nt meeldikski kui oleksid juba asjalikul mehel lapsed, keda hoida ja kasvatada :)

Olen vahel jälginud ja töesti väga imestan ,et minu poolt alustatud teema niimoodi käima on läinud. Ja eks arvamusi ole töesti igasuguseid. Meie pere emal sai aeg lihtsalt otsa ja köigile ootamatu tühine haigus vöttis ta meilt ära. Sellest on tänaseks niipalju aastaid möödas ,et kui olla aus ega seda valu enam ei mäletagi.
Kuid jah esimestel kuudel ja ka aastatel ei olnud mingit tahtmist ega jöudu mitte mingi suhte loomiseks. Ja ega tollel ajal selles vanuses ei oleks ka see vöimalik olnud. Ei ole ju vöimalik ,et möni naine tahaks 2 lapsega üksikisa. Jah mis seal salata üks suhe oleks vöinud olla ,kuid kui kohe alguses avasin kaardid ja ütlesin ,et mina rohkem lapsi ei taha siis ei tulnud ka sellest mingit asja. Samas olin vähemalt aus. Kuna temal last ei olnud ja ta väga tahtis ,siis puhtalt kainetel kaalutlustel läksime ennem laiali kui liiga lähedasteks saime.
Nüüd kui tüdrukud juba suured mötlen ma töesti ,et vöiks ju veel korra ja täna ma enam ei välistaks ka pesamuna tulemist kui tal selleks soovi on.
Ma lihtsalt tahaksin kirjutada ,et elud ja saatused on erinevad. Ja mitte keegi ei saa sinna ise midagi parata.
Muidugi kui oleks peale üksinda jäämist kohe tegutsenud ,oleks vähemalt väike tüdruk ehk vötnud minu uut kaaslast emana ja tal oleks ehk kergem olnud, kuid mina ei olnud selleks valmis.

Kas sa arvad, et nüüd, kui oled lastega nii kaua üksi elanud, soovivad nad sinu kõrvale üldse kedagi. Nad on ju harjunud 100 protsenti saama sinu tähelepanu! Selliselt kasvanud lapsed( eriti veel tüdrukud) on väga-väga armukadedad.
Samas on nii kurb lugeda, et oli sul käe ulatuses inimene, kes oli valmis sinu ja su lastega elu jagama, aga sa ei julgenud teda oma ellu lasta...

Kas poleks huvi tutvuda, jäta oma e-meili aadress
lihtsalt suhtlemise eesmärgil..ma ei hakka siin pikemat juttu tegema muidu hakatakse kohe mustama.

Kõike head Teile!

PARANDASIN E-MEILI AADRESSI, NÜÜD SAI ÕIGE

Kas poleks huvi tutvuda, jäta oma e-meili aadress
lihtsalt suhtlemise eesmärgil..ma ei hakka siin pikemat juttu tegema muidu hakatakse kohe mustama.

Kõike head Teile!

Kuidagi tuttav tunne tuli seda lugedes!
Ka mina kogesin seda, et naised on suht egoistid selles osas, mis puudutab lapsi. OK, ma mõistan, et iga ema seisab viimaseni oma laste eest, aga nii mõnigi suhe läks omal ajal luhta just seepärast, et olin lastega isa. Kusjuures laste suhtumine oli vägagi positiivne!
Aga üksikisale lohutuseks, et ei ole enam palju jäänud kui lapsed on iseseisvad ja hindavad Sinu käitumist! Ja ma arvan et nii 5 aasta pärast oled vaba ja iseseisev õnnelik mees, kellel on tublid lapsed ja kes naudib elu täiega! Igatahes minuga on nii läinud!

Ma tean ühte juhust, kus isa pärast kaasa surma üsna ruttu uue naise leidis. Perre on praeguseks ajaks lisandunud kaks pisipõnni ning pere vanemad lapsed klapivad kasuemaga väga hästi. Selline armas ja kokkuhoidev pere on.
Kui endast rääkida, siis minul on kaasa kaotusest möödas neli aastat. Nüüdseks olen harjunud üksnes lastega elama. Jah, mõnikord hing ihkab lähedust. Aga paraku pole uueks (püsi)suhteks lihtsalt aega. Lapsed, kodused toimetused, töö ja enda hobid neelavad selle täiesti. Ja lisaks ei julge ma hakata eksperimenteerima sellega, kas ja kuidas sobitub uus võimalik kaaslane (ja tema lapsed) minu perega.

Juba 20 aastat õnnelikus abielus 2 lapsega üksikisaga (endal enne poeg). Nii et unistused võivad täituda küll. Olge ise positiivsed ja hakkajad.

Kui meie abikaasaga lahuatsime, jäin ka 10 aastase lapsega kahekesi ja igatsus tahtis hinge välja närida. Kui ma juhtusin mõnega tutvuma,selgus mehe jutu järgi, miks naisega lahku läinud ja miks ta omi lapsi vaatamas ei käi või teist jälle naine kiusab. Siis mõtlesin, miks ma peaksin oma koju probleemidega meest laskma, kes ei saa oma lapsigi armastatud, kust võtab ta jõudu minu lapsega inimlikult läbi saamiseks ja nii ma enne omale kaasat ei leidnudki, ei otsinudki kuni laps kasvas meheks. 17 aastane juba teadis,mis on mis ja kes on kes. Siis pikapeale ledisin ka iniemse, kes peab lugu oma lastest, minu lapsest ja nii me elamegi.Sellest on nüüd 15 aastat juba,kui kohtusime. Arvan, et lapsed tuleb kasvatada igal ühel ikka nii suureks, mil nad enda eest ise seista saaksid, sõna öelda ja takistada halbu tegusid ja siis tasub otsida omale kaasa.

...jagan ka "kah üksikisa" vastust lastega saab jagada igasuguseid muresid ja rõõme. Seda mis mees naisele pakub on midagi muud. Mis mõtet on närida kui vana keegi on. Minu vanem laps on 11 noorim 2.5 ja nüüd ootan 7 kuud kolmandat. Minu mees leidis nüüd siis mõnda aega tagasi minust tunduvalt vanema ja parema põhjendades seda stressiga.Enam aastatepikkune kooselu ja ühised lapsed ei lugenud päevapealt midagi. Elus juhtub nii mõndagi, aga ellu tuleb ju jääda. Meil, üksikvanematel-kõigil tuleb oma lapsed üles kasvatada. Tuleb aeg kui ikka kellegi enda kõrvale leiame. Jõudu kõigile !

teemaalgataja on saarlane? ö ja ö :)

Lugesin seda foorumit. Kahju on lugeda, kui palju meid on. Meid, lapsi üksi kasvatavaid vanemaid. Endal on raske, kuid mis haava lööb see lapse hinge. Ma näen kui väga laps igatseb oma isa. Laps näeb isa kaks korda nädalas, kuid seda on vähe.
Loodan, et ikka mõni üksikvanem leiab omale kaaslase :)

Ma olen 30a ja 3 lapse isa ja samuti ei tea kust seda aega leida,kasvatan lapsi juba 3ndat aastat üksi.

Siit naise leidmine on nagu noateral kõndimine. On olemas väga palju tutvumissaite piltidega. No arvake ära, miks peaksid osad naised eelistama ilma pildita tutvumiskeskkondasid;)

Saan aru,endal kaks last 18 ja 11

Mina arvan, et igas suhtes on just see,mis laiali viib, nimelt kiire kokkukolimine. Kui noored või pole tähtis kui vanad veel teineteist tundma õppimata ( või üksteist, ei mäleta kuidas on õigem)asuvad koos elama,kodu mängima ja kohe ka naisepoolne rasedus ette mängitakse. See ongi too suurim viga, kiire kokku elamine. Pärast võiks targem olla, tutvuda ääri veeri, vähehaaval kokku saades, midagi ette võttes ja alles siis kui tõesti inimene on läbi proovitud erinevates olukordades tundub ta asjalik ja heasoovlik ka võõraste laste suhtes, alles siis hakata lastega tuttavaks tegema ja kindlasti mitte nii, et homme tuleb üks mees või üks naine meile elama. Lapsed ei salli nendega mittearvestamist, ka neil võtab teine ports aega harjuda, et keegi võõras neid koos emaga või koos isaga arvestab ja oma perekonda võtta soovib. Suhte loomisel ei tohi tõtata ja miks? Kui ikka ei sobi, siis on kergem kohe lahku minna, ilma et lapsi sellesse segatakse.Nad ei pruugi sest tutvusest üldse teadagi.Ja liiga toorelt ka ei soovita suhet võõraga otsida, alles lahkuläinud inimene on haavadega inimene.Tal vaja aega oma elu korda seada.Kui endala sjad korras pole ju patt otsida ringi vaikselt paarilise järele.

Lugesin selle teema läbi ja teemaalgataja lugu läks hinge. Ei tea, kuidas tal täna läheb, kas on olnud õnne kohata just seda õiget kaaslast. Ma lugesin ja mõtlesin, et erakordseid inimesi liigub ikka meie ümber ja ehk satub mõni selline veel siia teemasse. Proovin siis n.ö. varbaga vett (ehk ei põleta): olen lahutatud igati kena naine, lapsed juba suuremad ja soovin leida kaaslast, kes oleks valmis uueks suhteks. 35-45 eluaasta vahemikku võiks jääda see tubli lapsega/lastega mees, kellega tutvust luua. Kirjutada võib aadressile: punane.punane.kleidike88@gmail.com

Kui saab tuttavaks mehega, siis kohe tahavad ka omi lapsi ja siis lähevadki lahku.Proovige end koheandada mehe lastega, harjuge nendega ja oma lastega koos elama,olema, suhtlema, üritustel käima ja koos tööd tegema. Pole vaja kohe endale suurt kõhtu ette tekitada, see kõht viibki lahku,kui enne veel ei teadnud ja väga paljusid. Kui elu ei klapi, siis on kergem oma lastega koos ära minna kui ühine laps kaelas, keda ei suuda omaks võtta ei mehe lapsed ega naise lapsed.

olen algusest peale pm last üksi kasvatanud. Nüüd saab poiss 5. Hiljuti aga oli mul sedavõrd ebameeldiv kogemus ühe üksikisaga. Tal 7a poeg. Ma tean teda ammusest ajast juba ja tuttaval külas olles hakkas ta järsku meeletult õeldutsema ja väga halvasti käituma mu lapsega. Kuna mul poiss ei söögi hommikuti (8-9 ajal) palju,siis joob tassi jogurtit ainult. Ta ähvardas igatmoodi last. Põhiliselt olid ähvardused,et kui ei söö korralikult praegu,siis ei saa järgmise päevani süüa ja peab kogu päeva diivani peal istuma. Telekat vaadata ei tohi,arvuti ega nutiga samuti mitte. Mänguasjad unustagu ära. Loomulikult astusin oma lapse eest välja,mille peale hakkas mind sõimama,kuidas ma ikka last ei oska kasvatada ja kuidas kõike valesti teen..
Ta enda poeg peaks minema see sügis kooli. Poiss aga ei suuda korralikult rääkida. Enamus tähti kõnest puudu. Numbreid tunneb 5ni, tähestikku ei tunne. Laps elas ju terve lapsepõlve ainult ipadis ja arvutis.
Mu endal poiss tunneb tähestikku eesti ja inglise keeles, eesti keeles numbreid üle 100, inglise keeles 30ni ja vene keeles 10ni. Sõnu olen ka õpetanud vaikselt talle vestluste käigus inglise ja vene keeles. Hea kui oskab natuke :) Kumb on siis halb lapsevanem?
ma nii ehmatasin tüübi käitumisest ära,et ausalt öeldes ei teagi,kas julgeks enam mõne mehega tegemist teha,enne kui laps ise enda eest seista ei oska.

Loomulikult pole kõik mehed ka sellised,aga ka üksikemades on hirm uue suhte ees :)

Mõlemad olete omade kiiksudega. Pole 4 aastasel vaja nutitelefonis mängida ega ka inglise keeles rääkida. Kui sa just oma lapsele tahad midagi õpetada, siis eesti keeles sõnu (lugemist, kirjutamist), tähestiku peasttundmine enne kooli pole kohustuslik, liitmist-lahutamist 12 piires, matemaatilisi kujundeid, aja- ja kohamäärusi. Ma usun, et su laps küll vahet ei tee, mis aeg on üleeile või nädala pärast :D

See üksikisa on muidugi üleliia karm ja see õige, et oma lapse eest välja astusid. Sellisega kooselust ei tuleks midagi välja, laps elaks kogu aeg hirmu all ja ega sinugi närvid vastu ei pea kui on oht, et väikseimagi asja pärast mees ülirangeid keelde rakendab.

Ise arvan, et piisab sellest, kui naisel laps on ja mees kohaneb nendega ehk siis naise kehtestatud kasvatusnormidega. Kui kokku saab üksikema ja üksikisa, tavaliselt kumbki oma kasvatusmeetodist ei loobu ja asja kooselust ei saa.

minu minia jättis ka minu poja kahe lapsega maha ja emme kandidaate oli oh kui palju, hoiatasin oma veidi naiivset poega, et ole ettevaatlik nende naistega, kes tahavad kohe ema asemele ´hakata. Tuli siis üks lahutatud naine oma tütrega poja majja elama ja kuu aega hiljem anti selle naise tütrele omaette tuba, aga poja lapsed pandi kahekesi ühte tuppa. See naine valitses seal majas täielikult ja minul oli seda väga kurb vaadata. Minu poja lapsed olid seal nagu võõraslapsed. Ja minu loll poeg lasi seda kõik toimuda. Siis aga nõudis see naine seaduslikku abielu ja poja tütar lubas siis kodust ära minna kui isa selle naise võtab. Kuna poja maja oli minu nimel, siis siis ütlesin talle, et viskan ta koos selle naisega majast välja ja lapsed jäävad siis sinna üksi. Önneks võttis poeg aru pähe ja nüüd elavad seal majas kolmekesi edasi ja pojal on tekkinud sõbralik suhe oma kooliõega, kes on väga tore naine. Ole sina ka ettevaatlik.

Minu mees tahaks samuti üksikisaks saada ja nüüd pean pere maha jätma, et mehe unistused täita.