Ma ei kirjuta enamasti avalikku foorumisse oma mõtteid või tundeid, aga täna tuli selline tahtmine. Kindlasti ei ole ma ainus naine, kes sügisesel ajal, kui väljas järjest pimedamaks läheb ning jõulud saabumas on, ennast üksikuna tunneb. Viimasel leian ennast tihti mõttelt, et midagi oleks nagu puudu. Mul on ilus kodu, armas ja hea poeg, kes peagi kooli läheb... sõpru on, lähedasi sugulasi samuti. Kuid puudub see keegi, keegi kes Sind koju ootab või keda Sina koju ootad. Kes õhtul telekat vaadates Su kaissu võtaks, kõik see mittemateriaalne, hingeline osa.
Siia teemasse postitades peab muidugi arvestama riskiga, et Sind soojalt vastu ei võeta. Sirvides siin mõnda teemat, jääb mulje, et üksikema võrdub enamasti puberteedieas suvalisest ossist rasestunud naisega.
Ma ei ole naine, kes oma pojale järjest mehi ja kasuisakandidaate koju veaks, ma isegi ei otsi kedagi... Enamasti olin suhtumisega, et kui olen üksikema, siis minu ainus kohus on pakkuda lapsele turvalist kodu ja õnnelikku lapsepõlve.
Oh, nii raske on peale paari aastat üksi olemist neil teemadel rääkida, isegi "anonüümselt." Kõik mõtted on peas segamini, ühelt poolt tunnen, et soovin enda kõrvale kedagi, et süda närbub üksinda. Teisalt kardan kiinduda. Lisaks kõigele, ma isegi ei kujuta ette, kuidas leida see "keegi" enda kõrvale. Klubisse meestejahile ju ei lähe, internetist kellegi leidmine tundub nagu lotovõit ja ilmselgelt risky business. Kuidas see õige peaks mu teele jääma, kui igapäevane trajektoor on kodu-lasteaed-töö ja vice-versa.