Jäin hiljuti leseks ja ei suuda aru saada, kuidas see elu siis nüüd edaspidi olema hakkab.. Olengi üksi lastele mõlema vanema eest? Nad on alles väikesed - äkki unustavad ajaga oma isa?

Miks nad peaksid oma isa unustama? Tugev puu algab ikka juurtest peale ja sinu asi on neile isast jutte rääkida, pilte näidata. Kinnitada kuidas ta neid armastas ja hoidis.
Surm võib muuta teie elukorraldust ja sinu hakkamasaamist kuid lastel oli isa olemas ja seda ei tohi unustada.

Võin Sulle oma kogemusi jagada, kui peaks tahtmist olema...Ise üsna sarnases olukorras. Võibolla oleks sellest abi, ma ei tea ka?

Jah. Räägin, räägime .. Aga tahaksin , et neile jääks enda mälestused ka alles, mitte ainult need, millest mina räägin. Nad on alles 4 ja 5. Isa kaotusest on neli kuud möödas. Ah, ma tegelikult ei teagi, miks siia selle postitasin. Kummalisel kombel sattusin siia üldse. Üldiselt ei ole ma suur arvutis käija. Aga, eks elu näitab, mis mõtted ja mälestused neile jäävad.

ega sina ei saagi nendele vägisi mälestusi tekitada ega säilitada. isa oli isa oma lastele. lapsed niigi leinavad teda, või hakkavad hiljem leinama ja isast puudust tundma, tema järele uurima, küsima. sina leina oma leina, ole ka lastele toeks ja seltsiks nii palju, kui jaksad. paljudele asjadele annab arutust aeg. elu paneb ise mõned asjad paika. igal inimesel on hinges omad tunded, omad mälestused. vägisi muretseda ja torkida pole vaja. tegelikult inimene ei unusta oma vanemaid. oled ju näinud, et isegi hüljatud lapsed otsivad meeleheitlikult oma vanemaid taga ja soovivad iga hinna eest teada, kust nad tulnud on. selline on inimloomus.

kahju küll aga ei oska sind aidada