Olles üksikemme kolme alaealisega pea 6 kuud. Ühele lapsele on väga raskelt mõjunud issi äraminek. Närib ja nokib küüsi, hakkas hiljuti kokutama,ärevushood. Kohati tundub, et ta ootab issit aknal, aga välja ei ütle. Kõige kurvem see,et räägib issist ainult halba. Issi pole lastele hel.ega lapsi vaatamas käinud, 2 kuud. Issist nii palju,et nädalavahetustel jõi laste juuresolekul tuli kallale nii emmele kui vanimale tütrele,kes pole tema laps. Olen käinud psüholoogi juures. Abi mittemingisugust.Kuidas teil on lastega lood peale mehe lahkuminekut? Mida olete ette võtnud?

On kogemusi ja võin öelda, et väga palju laste turvatundes peale lahkuminekut sõltub ema emotsionaalsest seisundist: kõige parem, kui saavutad oma iseseisvuse ja oled ka päriselt oma laste üle õnnelik! Lapsi välise naeratusega ei peta, pead leidma endas selle taipamise, kui hea on tegelikult, et nad sul on ja ka võime rõõmustada oma iseolemise - sõltumatuse üle! see on tähtis nii lastele kui sulle endale. Muidugi mängib siin suurt rolli ka isa käitumine ja kui ta on hoolimatu ning vägivaldne, siis parim oleks saavutada olukord, kus ta teie koju ilma sinu nõusolekuta ja etteteatamata üldse tulla ei saagi. Kuid endas ära sea mingeid ootusi ja nõudmisi isale. Neid võib esitada küll juriidiliselt: elatisnõue, kohtumiskorra kinnitatud kokkulepe jne, kuid sisimas pead saavutama sõltumatuse. Ema ebakindlus ja hirmud on lastele ohtlikumad kui isa puudumine. Usu mind, elu läheb edasi ja sina, kes sa oled lastega, oled tegelikult märksa õnnelikum kui see pere hüljanud mees! Leia endas rõõmu ja jõudu, õnneks aitab kaasa ka saabuv kevad. Päikest teile!

Laste k'itumine peegeldab talle oluliste t'iskasvanute reakstsioone.
Kui sa ise naitad valja, et oled nyyd onnetu ja ootad seda meest tagasi siis teevad seda ka lapsed.
Kui sa votad ohjad enda katte ja elad oma elu edasi roomsalt ja naerataedes siis saavad ka lapsed sellest ule.
lapsed on kodu peegel.
Joudu!