On kogemusi ja võin öelda, et väga palju laste turvatundes peale lahkuminekut sõltub ema emotsionaalsest seisundist: kõige parem, kui saavutad oma iseseisvuse ja oled ka päriselt oma laste üle õnnelik! Lapsi välise naeratusega ei peta, pead leidma endas selle taipamise, kui hea on tegelikult, et nad sul on ja ka võime rõõmustada oma iseolemise - sõltumatuse üle! see on tähtis nii lastele kui sulle endale. Muidugi mängib siin suurt rolli ka isa käitumine ja kui ta on hoolimatu ning vägivaldne, siis parim oleks saavutada olukord, kus ta teie koju ilma sinu nõusolekuta ja etteteatamata üldse tulla ei saagi. Kuid endas ära sea mingeid ootusi ja nõudmisi isale. Neid võib esitada küll juriidiliselt: elatisnõue, kohtumiskorra kinnitatud kokkulepe jne, kuid sisimas pead saavutama sõltumatuse. Ema ebakindlus ja hirmud on lastele ohtlikumad kui isa puudumine. Usu mind, elu läheb edasi ja sina, kes sa oled lastega, oled tegelikult märksa õnnelikum kui see pere hüljanud mees! Leia endas rõõmu ja jõudu, õnneks aitab kaasa ka saabuv kevad. Päikest teile!