Olen päris mitu aastat nautinud oma väikese tütrega kahekesi elamist ja ei ütleks, et ta sellest teistest vaesem oleks, et ta isa me pereliige ei ole ning üldse laps teda üliharva kohtab ja loota sellele mehele ei saa keegi, ka laps mitte, isegi lihtsaimale kokkuleppele. Ta on ise järelduse teinud ja usaldab seda, keda usaldada saab ja me koos oleme kenasti hakkama saanud. Need aastad olen ise meestest täiesti teadlikult puhanud ja pühendunud lapsele.

Nüüd mõtlen, et kus ta juba suuremaks hakkab saama, võiks jälle keegi olla ka minu hinges, aga tundub, et latt nii kõrgel, niisama hängimiseks ei taha enam aega raisata, et katsetada ja tutvuda ja enam nagu väljas ka ei käi - meelelahutuskohtade hinna ja kvaliteedi suhe ei istu mulle. Töö ka selline, kus just uusi tutvusi ei juhtu. Tundub, et kedagi enda ellu kohata polegi enam võimalik... Internetiinimene ma ka pole, et ennast kusagile registreerida ja veel maksta selle eest, et kirju lugeda no ja selle foorumi tutvumisteema on puhas pornograafia, ma sain krambid, mis inimesed anonüümsena endale leubavad:)))

Ehk lihtsalt mõni üksikvanem tahab jagada minuga omi kogemusi, kas olete proovinud laste kõrvalt uut suhet luua ja kas sel üldse mõtet on, tahaks oma madalseisust välja ronida ja kuulda, kuidas teistel need lood on, et ei tunneks end väga üksinda:)

Ei ole mõtet uut suhet luua. Vingu edasi ja hoia latt kõrgel. Kandidaate ei paista ju nagunii olevat.

sa oled haige inimene!

Üksikvanem on tõesti raske olla. Ma olen ise ka 25a vanem meesterahvas ning tean mis elu on üksikul lapsevanemal. Uus mees võib küll tulla ning päris isadus tunne tal kindlasti ei tule, küll aga kui teine päris laps tuleb siis hakkab mees mõtlema paremuse poole. Aga tead, on selline ütles "Esimene vasikas läheb ikka metsa". Teine kord juba läheb õnneks. Lapsel on ikka isa vaja. Internet on nagu väike mäng, nagu kala püügiga "ühes otsas ussike, teises otsas lollike". Ärge ainult solvuge... Kui tahad kirjuta, räägime sellest väljaspool foorumit. Jään kirja ootama!!! e-post: vassu500@gmail.com

Tean, mida Sa tunned, teemaalgataja. Olin ka aastaid oma tütrega kahekesi ning ei otsinudki mitte kedagi, aga juhuslikult sattusin internetis üht müügikuulutust üles pannes ostja otsa, kellele kaupa üle andes, andsin ka südame. See oli kohene mõlema poolne armastus esimesest silmapilgust ning nüüd oleme juba aastaid väga õnnelikus abielus. Kui Sa tunned, et oled valmis, siis võta õnn vastu, sest ta tuleb Su ellu paratamatult ja ootamatult, kui teda ei otsi ja meeleheitlikult ei oota. Klubide-pubide kohta ei oska ma kommenteerida, ei olnud klubitaja enne lapse saamist, ega ole siiani mind miski sinna tõmmanud. Ka interneti portaalidest pole tutvusi otsinud, ega ise kuulutusi ülesse pannud. Aga kuna ma leidsin oma kaasa siiski netist müügikuulutuse kaudu, siis ma ei saa väita, et netist Õiget ülesse ei leia või ainult hirmsa otsimise tulemusena võiks leida. Pigem usun, et Õige leiab Sinu juurde tee niikuinii.

Loodetavasti pole laps hõivanud su kõrval koha, mis peaks võrdväärsele partnerile kuuluma..
Esmalt tulevad täiskasvanud, siis alles lapsed ehk kui täiskasvanu on (tõesti) õnnelik või rahuldavas suhtes võrdväärse partneriga, siis on ka laps õnnelik, tasakaalukas.
Lapse soovide järgi ei valita endale partnerit.

Vassu kirjutab:
Uus mees võib küll tulla ning päris isadus tunne tal kindlasti ei tule
ja siis teeb yksikemale ettepaneku tutvuda.
Milleks? et tema lapsele ebameeldiv kasuisa olla, kes eelistab oma last kui "see teine päris laps" ja nimetab naise last: "see esimene vasikas mis läks aia taha".
Selle mehe suhtumisprobleem karjub läbi foorumi avaruste igayhele näkku.

Kui lapse soove partnerite valikul ei arvestata (nagu Kopranahk kirjutab), siis - milleks üldse lapsi muretseda. Ilma on hoopis mugavam - saab mõnusalt ühe partneri juurest teise juurde rännata ilma kellegi arvamust küsimata.

Jõuamegi tõele lähedale- polegi vaja lapsi muretseda kui oma suhtes kindlad ei olda! Nii kindlad et ollakse abielus ja kasvatatakse koos lapsed suureks. Uskuge, uute suhtekeste probleeme poleks.

Sama mure mis teemaalgatajal, tundub küll, et ei leiagi enam kedagi..... :(

Paraku see lihtsalt on nii, et ennem tulevad täiskasvanud, siis alles lapsed. Ka juhul, kui nn. üksikema/-isa kõrvale on tekkimas uus partner.
Miks? Laps on õnnelik, tasakaalukas jne. siis, kui seda on tema ema/isa (=lapse lojaalsus). Ja laps teab oma hinges, et tema isa/ema koht jääb alati olema tema jaoks - tänu emale/isale on ta ju olemas..

tänan kaasamõtlejaid erinevate arvamuste eest!

kõik on võimalik - seda ma kuulda tahtsingi:) et ikka juhtub ilusaid lugusid ka veel eestis, tänan sind jagamast!

Vassili, ma ei saanud päris kõigist su mõttekäikudest aru, näib, et otsid ise tutvust? küsin esmalt, kellest sa 25 aastat vanem oled?

kopranahk, küsin sinultki, kas oled mees või naine, mis generatsioonist ja kas sul ka lapsi on? pisut eluvõõraste klisheedena kõlavad taolised "nii on"-stiilis sõnavõtud. mis tähendab "ennem tulevad"? üldjuhul jah, täiskasvanud teevad seda seksivärki enne ja siis pärast tulevad lapsed, kuid prioriteedid oma isiklikus elus järjestab ju igaüks siiski individuaalselt;) või on sul valus suhtekogemus, kus sinu partner on olnud rohkem pühendunud oma lapsele ja oled sina jäetud tahaplaanile? minu puhul on kindlasti tütar praegu mu esmane prioriteet, esteks on ta alaealine ja vajab juba seetõttu rohkem tegelemist kui mistahes täiskasvanu ja teisalt, iga vastutusvõimeline vanem vaatab esmalt ikka, et kutsikad hoitud oleks. Mis aga puudutab võrdväärset suhet, siis minu jaoks ei saa täisväärtuslik täiskasvanute vaheline suhe konkureerida sidemega lastega, need on lihtsalt totaalselt erinevad asjad ning mees, kes taolist probleemi näeb, on ilmselgelt emotsionaalne imik, kellega poleks mul ka midagi peale hakata.

Loomulikult On suhe täiskasvanu ja täsiskasvanu ning vanem-laps suhted erinevad. Põhjusel, et need on erinevad tasandid.
Vanem hoolitsebki oma järglase eest jne. See aga ei välista võrdväärset partnerlust täiskasvanute vahel..
Kui tekib küsimus, et miks partner (antud juhul siis mees) ei aktsepteeri minu suhet lapsega, siis põhjusel, et (taas) need on KAKS erinevat suhet ehk tasandit. Lisaks võib mees oma hinges ise veel olla seotud muude enda temaatikatega.
Lihtsalt tasuta konsultatsioon..

kopranahk on naine.
vanust 40+.
lapsi tal ei ole.
ja kõik suhted lähevad ka ridamisi aiataha.

kunagi öeldi, et ära kuula suhtenõustajat, kes ise suhtes ei ole.
ja ära järgi laste kasvatusõpetusi, mida jagab inimene, kellel endal lapsi ei ole.

Viimasele: "Tore on"..

mulle tundub nagu yks härra delfi tutumissaidilt. Tal suur probleem, et lapsed peavad teadma oma kohta ja iga kord tegi suure draama kui laps juhtus midagi kysima või tahma või nutma (sai haiget vms). Kogu aeg korrutas, et lapsed ei teeni raha seega ei ole neil ka õigust vanemate elu dikteerida. Nende vajadused tulevad pärast ema vajadusi jms. Kuigi ta tuli meile kylla alles paar esimest või teist korda eeldas, et 6 aastane laps ilmutaks tema suhtes aukartust ja lugupidamist ja aina vihjas, et laps peaks olema oma toas kogu aja kui tema kylas on ja kui laps tahab elutuppa tulla (omas kodus) peaks ta koputama, sest emal on kylaline ja laps peab mõistma kui oluline on emale tema isiklik aeg ja isiklik elu.
Algul arvasin, et tegu on ca 45 aastase lastetu mehe teatmatusega aga siis hakkas ta minuga vaidlema ja tulidki need "lihtsalt heast sydamest tasuta konsultatsioonid" ja "tema välismaa ylikoolis omandatud käitumispsyhholoogilised teadmised" mina olgu vait, võtku õppust ja olgu tänulik et ta minuga seda teadmist tasuta yldse jagab.
Pole vaja vist lisada, et tänuga loobusin temaga edaspidi kohtumast. Delfi kasutaja on see meesterahvas aga tihedalt ja naiste foorumid pakuad talle väga huvi.

hiljem mõtlesingi, et vb. pidanuks täpsustuseks lisama:
naine ( aga esineb võimalus, et mehe hing naise kehas)

see seletaks paljud arusaamised.

eks neid egolaksuga meeshingi liigub ilmas ringi oluliselt rohkem kui 1.

räägin kõrvaltvaatajana.

olen näinud perekonda, kus majja toodi uus mees.

tütar pööras täiesti ära.
endisest eeskujulikust õpilasest sai hulkuv, suitsetav, joov ja varastav neidis, kelle teekond lõppes Kaagveres.

asi läks paremaks siis, kui see mees taas välja kolis.

nii et lapsega tuleb kindlasti arvestada.

paar numbrit tagasi kurtis ajakirjas "Psühholoogia Sinule" üksikema, et poeg ei lepi kuidagi uue mehega, kuigi mees on igati tore.

nõustaja soovitas, et uue kaaslase majja toomine tuleb enne lapsega läbi rääkida.
veel parem, kui lapsele jääb mulje, et ta on ISE selle kaaslase emale/isale leidnud.

Täpselt - püsigem teemas. Pole vaja sõnumitoojat maha lasta.. seda enam, kui sõnum pärale ei jõua.
Küsimus oli, et "tahaks kedagi hinge lubada". Olen endiselt veendunud, et "hinge lubamiseks" pole tarvis lapselt luba küsida. See potentsiaalne tulevane on täiskasvanud naise partner, mitte lapse partner.
Ja kui laps hakkab "uue" tulekul mässama (eelnev postitus), siis on see märk pigem sellest, et laps on ema hinges, elus omandanud koha, mis ei kuulu lapsele. Ja lapse ülesanne pole mitte jätta vanemale muljet, et just tema (laps) on kosjasobitaja. Vanem saab ise endaga hakkama ja vastutab ise oma valikute eest. Vastasel korral on ta ise hinges jäänud lapse tasandile..

huvitav suhtumine---> "kui sa ei tee seda, mida mina õigeks pean, siis sa oled ... [midagi kergelt negatiivset] !"

kopranahk, mis tasemel sa ise oled, et niiviisi manipuleerid?

p.s. vanem saab jah ise hakkama. aga laps ei pruugi saada.
mis siis teha?

Kui naine sünnitab lapse, siis saab see laps kõige tähtsamaks tema elus. Vähemalt juhul, kui naine on täiskasvanud ja terve mõistusega. Kui lihtsalt kiimas emane, kes kogemata kombel viljastus, siis teine asi.
Seega - seni, kuni laps kasvab kodus, on ta oma emale prioriteet ja ei ole mingit juttugi, et "tal on ema hinges koht, mis ei kuulu talle". Nii saab kirjutada ainult see inimene, kel endal kas lapsi veel pole ja ta ei kujuta ette, mida lapsed emotsionaalselt tähendavad või tal on küll laps, aga last ta ei armasta (laps saadud eelpool kirjeldatud viisil).
Ema arvestab kõiges oma lapse heaoluga (ja muide, teeb seda rõõmuga armastusest oma lapse vastu) ja reguleerib selle põhjal ka oma suhteid - ta ju ise sünnitas lapse oma vabal tahtel, seega võttis ka vastutuse. Mitte ükski normaalne ema ei sea oma huvisid lapse heaolust ettepoole. Uuele suhtele võiks hakata mõtlema siis, kui laps juba täiskasvanuks saanud.

ning ükski tõeline ema ei ole selline, nagu isa, et võib kiimaga kogemata mõne vamlis teha, siis oma lapsed hüljata ning kuhugi mujale alati uued teha. ema pidagu oma nokk kinni isa saab käia delhviski oma murekoormat kergendamas ja kerglasi eitesid koolitamas täpselt nagu eit.

Ma olen kah üksikema ja sellega igati rahul. Meil pole millegist puudust, saame alati hakkama. Peale seda kui me lapseisaga lahku läksime, sain mõne aja pärast endale uue kaaslase. Loomulikult on oma lapse emale kõige tähtsam ja arutab kõik lapsega ennem läbi, aga samas ei tohiks ka ennast unustada. Laps ei saa sinu eest otsustada kas sa peaksid uude suhtesse astuma või mitte. Kui laps on piisavalt suur, siis tuleb läbi arutada, mis ta arvab. Mitte nii et laps ütleb EI ja siis ongi kõik. Loomulikult tuleb ka vaadata et kuidas su uus kaaslane ja laps omavahel läbi saavad. See on tähtis tegur. Lapsele tuleb veel seletada et see uus kaaslane pole kohe mitte isa vaid kas siis tuttav või onu. Minu poeg kutsub minu kaaslast onuks. Ja me mõlemad oleme sellega rahul, sest nii see ongi. Mina ütleks et loomulikult võib uut suhet alustada, missest et sul on laps. Üksikemasid on nii palju, ja kui nad uusi suhteid ei looks, poleks varsti juurdekasvu oodata ju. Siin "ja punkt" ütles et "Uuele suhtele võiks hakata mõtlema siis, kui laps juba täiskasvanuks saanud." Aga siis on osad emad juba vanusega sinnamaani jõudnud et enam ei saa või ei taha lapsi. Sellele pole vist keegi siin mõelnud.

Lapsed ja koerad ei lase ennast teesklusel petta. Kui laps on su uue kaaslase suhtes ilmutanud vastumeelsust ja teda teie seltskonda ei taha siis on tegemist kavala teeskleja ja manipulaatoriga kes on suhet igatseva ema osanud ymber s6rme keerata aga last need sellid petta ei suuda. Koerad ka on nendega kurjad ja kipuvad hammustama voi poevad peitu.

ja punkt
10. aprill 2013, kl 10.18
ning ükski tõeline ema ei ole selline, nagu isa, et võib kiimaga kogemata mõne vamlis teha, siis oma lapsed hüljata ning kuhugi mujale alati uued teha.

Jah, üks tõeline ema ei hülga iial oma lapsi ega sea kedagi/midagi nende huvidest ettepoole. Ja tõelisel emal (normaalsel naisel) üldreeglina on aega ja tahtmist enne lapse tegemist ka tundma õppida tulevast isakandidaati, nii et üldjuhul ei saagi juhtuda, et isa teeb lapse "kogemata" valmis. Last ei tehta esimesel kohtumisel ega ka mitte esimesel tutvusaastal. Vähemalt üks tõeline ema (aukas ja normaalne naine) seda ei tee. Ega siis keegi talle vägisi mingit jumbut lapseisaks määra. Normaalne endast lugupidav naine valib meest, mitte ei võta seda, kes ette juhtub ja nõus on.
Nii lihtne ongi!

tõeline naine ei võta s itakotti omale meheks. võetakse ikka omasugune.

Kui nyyd teemaalgataja kysimuse juure tagasi tulla siis minu kogemus naitab, et ega sellisel viisil enda k6rvale toredat inimest ei leia, kui deklareerid,et niisama ringi hangida ei taha ja kui siis kohe kindlasse suhtesse. V6i noh, et on vaga ebat6enaoline leida sel viisil.
Minul endal lahkuminekust moodas ca 5 aastat ja tanaseks on minu k6rval ca aasta jagu aega yks hasti tore mees.
V6tsin minagi asju teemaalgatajaga sarnaselt, et aega on ja elan ise ja oma lastele. Aja jooksul tekkis veel paar saatusekaaslasest s6brannat. yhel neist on laps 16 aastat vana ja siis saigi kokku idee, et 16 aastane 6ib vaikese taskuraha teenimise eesmargil meie kolme pesakonna jarele vaadata kyll paaril 6htul nadalas. P6nnidel tore bidzama pidu pidada yhe v6i teise majas ja meie kolm siis valja ennast tuulutama ja tantsima. S6nastasime,et tydrukute 6htu ja laheme lihtsalt valja tantsima. Mulle endale sobis see variant vaga hasti. Juttu ajasin heameelega iga viisaka ja kaine meesterahvaga aga numbreid vahetama ei kippunud. M6nega sai hiljem parastlouna kohvi joomas kaidud voi kinos. Minu suhtumine oli just see, et mulle meeldib kui on s6ber kes kohe elukaaslaseks ei kipu.
aasta aega oli tore ja siis juhtuski, et yhe s6braga sobis jutt ikka vaga hasti ja ta oskas kuidagi hasti rahulikult ja ettevaatlikult mu usalduse v6ita. Tanaseks ma teda enam kodutanava otsast tagasi ei saada ja lastel on suur r66m oodata nafalavahetust kui k6ik koos kuskile laheme v6i tema vanemate maakoju s6idame. Elab naeb kuidas asi areneb.
Teine s6branna aga leidis endale hea s6bra internetist. Nemad on isegi kokku kolinud nyyd juba. Kolmas meie pundist aga naudib sarikohtinguid. Tema on see 16 aastase ema ja siis on neil mida teismelisega arutada :)) Igayhele oma.

ja sry, mu telefonis ei ole tapitahti kahjuks.

Võta rahulikult. Seda hirmugi ei pea olema, et kedagi enam kunagi südamesse ei tule, kes lati pealt läbi ei peaks enne koperdama :) Ela lihtsalt oma elu edasi nii nagu senini oled elanud, enda ja lapse jaoks, ole selle kõigega rahul mis on. Usu mind, selline rahulolu kiirgab ka isiksusest välja ning tõmbab ligi, mind küll tõmbab pigem enesekindlate ning rahulolevate naiste poole kui neurootiliste tibide. Vahet pole kas on laps või mitte :)

Kunagi elasin majas, kus naabriks oli üks 30-kandis üksikema. Tolle lapsest oli küll kahju. Nende aastate jooksul, mil mul oli au ta naabriks olla, käis erinevaid "issisid" ikka regulaarselt vahetudes läbi. Et noh vahel ei ole võimalik vältida üksikemaks jäämist, kuid sellist peremudelit ei sooviks küll ühelegi lapsele.

Vaevalt, et olles naudelnud oma üksikvanema rolli nüüd tingimata madalseis käsil on :) Pealegi, kui on latt kõrges, siis järelikult on üksikvanema staatusest hoolimata järelikult seal taga ka materjali, mis õigustab lati positsiooni, küllap hea mehega siiski pigem varem kui hiljem trehvad, kes lisaks kevadistele ilmadele ka kevade hinge toob uuesti.

Vana naise tähelepanek oli ka täkkesse. Lastel see sotsiaalne kiht on palju õhem ning isegi kui erinevate nõksudega on mees suutnud ära petta, siis väikseid lapsi tõesti ei peta nii lihtsalt. Neil on intuitsioon ja selle järgimine palju tugevamalt veel juurdunud, kuna elukestev õppimine on alles alanud ning millelegi muule pole suurt toetuda.

Ühel päeval lahkub laps kodust olles ise täiskavanu. Istud üksi ja mõtled...kõik need pikad aastad ütlesid igale kandidaadile ei...