mitu korda seda nutulaualu kuulsast mehest, kes oma lastest ei hoolinud, veel lugema peab?

kirjutasin konkreetselt oma kogemusest ja tegin seda esimest korda üldse, aga jah kui eelkirjutaja teab et siin ka varem sarnane lugu on olnud mitu korda siis ju see ikka peab ka paika, et ega kõk mehed ole isaks loodud, osadel meestel ongi perest väljapoole suunatud eneseteostus tähtsal kohal

samas, uue naise asmel, kes pealegi vanem proua ja samuti lastelaste vanaema, ega ei tahaks küll karja võõraid lapsi oma elamisse sekeldama.
oleks veel et üks või äärmisel juhul kaks last...

ise nend elaste emana samuti ei peaks sündsaks, et lapsed võõra inimese elamises oleksid


ma ei süüdista laste isa üldse, lihtsalt see oli minu ja laste jaoks üks õppetükk

Minul lapsi abielludes polnud. Mehel oli kaks last. Ega ma selle üle nüüd rõõmus küll ei olnud, et tal need lapsed olid, aga olin nõus aktsepteerima, sest mehest ei tahtnud kuidagi loobuda. Mees laste emaga abielus ei olnud. Lapsed käivad meil iganädalaselt paar kuni neli päeva nädalas. Laste vastu mingit vimma vms ei ole, toredad lapsed on. Küpsetame koos pannkooke ja käime üritustel ja kohvikus jms. Mul on hea meel, et isa nendest hoolib ja tahab nendega olla. Ei suudaks perekonda rajada mehega, kes on oma lapsed hooletusse jätnud ja nende eest ei hoolitse.

Varsti planeerime ühiseid lapsi. Loomulikult ma eelistaks olukorda, et mees oleks lastetu, aga no ei ole. Seega tuleb hakkama saada nii nagu olukord parajasti on ja minumeelest on päris hästi. Mul on maailma parim mees, kes mind hoiab, armastab ja austab kõige rohkem maailmas ja mina vastan temale samaga. Oleme õnnelikud hoolimata sellest, et mehel on eelmisest abielust lapsed ja need lapsed veedavad päris suure osa ajast meiega.

eks ei soovi lastega kohtuda, ei helista ise kunagi. Kui laps küsib külla, ütleb, et plaanid tehtud. Teine laps ei küsigi enam külla ega taha kohtuda isaga. Valus vaadata lapsi. Kohtub heal juhul kord kahe kuu jooksul paariks tunniks. Raha maksab, kuid millegi pärast see lapsi õnnelikuks ei tee. Püüan neile küll rääkida, et see hea, et toetab rahaliselt, kuid laps loeb nädalaid kui kaua isa pole helistanud. Teine loobus ootamast ja ootab võimalust kõike näkku öelda. Ma ei oska teda aidata ka, kuigi tean, et kibestumus teeb inimesi katki.

valedega kibedust ei ravi.

Lasi jalga, kui kõik kolm poega olid veel väikesed.
Mitte ühte korda ei ole tulnud lapsi vaatama, mitte sentigi alimente maksnud ega muud moodi toetanud.
Aga ega ta ei käinud vaatamas ka oma invaliidist ema maal, ei tulnud ta matuselegi.
Nüüd on sellest juba üle 20 aasta möödas, nii et pole lootustki, et kunagi üldse veel lastele mõtleb, kui just ükskord vanaks ja vigaseks ei jää.

Ma saan aru, et uus naine ei luba oma eelmisi poegi meeldegi tuletada, aga oma ema niimoodi hüljata?

ei ole Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> :)
> mees võib ju minna kui soovib, kuid meil lah
> usvara ja jagamiseks ei lähe ega ka kaasa mees ei
> saa nagunii midagi - läheb ainult oma seljariiete
> ga
> :D
> vaevalt et ta seda soovib

Ega enam nartsumat meest vist ei annaks ette kujutadagi. Mis sind selle tühise püksinööbi juures nii vägevalt paelub muidu?

Aga jah, meil tööl ka üks kõige koledam ja ussim eit just niimoodi oma meest kodus hoiab- kogu vara on tema nimel ja mees peab teda siis taluma. Jõle perekond.