Kõigepealt respekt teemaalgatajale - intelligentne, huvitav, põhimõttekindel inimene, heas mõttes kange. Kindlasti kena ka.
Jagan siinkohal kogemust. Läksin 2 aastat tagasi mehest lahku, olles 34-aastane. Jäin lastega üksi. Et mõtteid traumeerivast reetmisest mujale saada, proovisin internetis tutvumist. Mingeid erilisi nõudmisi kaaslasele polnud peale selle, et oleks vaba ja arukas. Sain mitmeid ettepanekuid kohtumiseks inimestega, kes tundusid igavad/ühekülgsed või siis liiga innukad.
Kannatamatuse tõttu kustutasin konto peale 1,5 kuust katsetust. Sisutud ja libedad sõnumid tüütasid.
Siiski, leidsin täitsa toreda kirjasõbra, kellega siiani suhtlen.
Nüüd aga asjast. Märkasin, et oma tavapärasel trajektooril punktides kodu-töö-kodu jätkates jääb kõik endiseks. Samas, sattudes üritustele, kippusid uued inimesed mulle liginema. Mõistsin, et eemalepeletav ma pole. See oli üsna julgustav tõdemus. Et olen samuti üpris konservatiivne, ei sõlminud tutvusi võõrastega. Juhtus hoopis nii, et minu tutvusringkonna üksi jäänud mehed hakkasid mulle lähenema. Ühest sellisest (lahutatud) mehest kujunes mu armuke. Seks temaga on väga hea, sõprus samuti.
Siiski, tunnen, et vajan inimest, kellega jäägitult sulanduda ja kelle elu taevalikuks muuta. Kuna ta seda vist ei vaja, siis on meie suhtlemine harvemaks jäänud.
Minu lühisoovitus oleks lihtsalt rohkem väljas käia, kui vaja, võtta lapsehoidja.