kuule uh
alates masu algusest on üksikisade hulk kasvanud mitmeid kordi.kui varem olid üksikisad nagu erandid ja haruldased siis praegu on see suht sama tavaline nagu üksikema.
võtame kasvõi pereseaduse. selleski on tehtud prandus:üksikema asemel on üksikvanem.
e. isegi riigi tasandil (milline ime) on aru saadud et üksikisasid on palju.
olen nõus et üksikemasid on rohkem (euroopa lõikes suht suur osakaal) samas üksikisade osakaal (euroopa lõikes on üks suurimaid) on kasvamas ja seda iga aastaga.
toon näiteks Tartu. olen suht koht kindel et Tartus on üksikisasid mõningate aastate pärast sama palju kui üksikemasid.
vahe on selles et üksikisad ei vingu ja ei virise kogu aeg. kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
enamus üksikisad ei ole seda vabatahtlikult vaid nn naisuke ei saanud kodu/pere/lapsega hakkama (loe: ei saanud enam nii palju pidutseda kui varem) ja kõnnivad lihtsalt minema.
selliseid üksikisasid tutvuskonnas mitu.
ja minu meelest pole vahet: üksikema või üksikisa, üksi last kasvatada on raske. lihtsalt lepi olukorraga, üks laps (või isegi mitu) vajvad sind, sinu armastust ja hoolt.
ning vingumine pole just kõige parem eeskuju.
selg sirgu ja edasi. elu pole läbi ja oma soovid tuleb lihtsalt mingiks ajaks natuke tahaplaanile seda ja lapse omad ette seada. ja eluga edasi minna ning endast parim anda lapse heaks.