Viimased pool aastat on olnud elu nagu seebikas!
Septeber või oli oktoober enam ei mäleta.Rääkisin mina oma sõbrannale,et miski on puudu.Olin aru saanud tolleks hetkeks,et vaatan totaalselt valesid mehi.Nn. võimatut missiooni.Igatahes rääkisin oma sõbrannale,et tahaks saada last.Olin tudinenud sellest,et vabalajal käin ja pidutsen kuna midagi targemat tegelt teha pole.Ja minu vanused (2o-ate esimeses pooles olen)sõbrannad elavad n.ö sellist elu.Või ,siis on perelu.

Kuna meest mul tollel ajal ei olnud aga ikka n.ö. keegi kelle juures käia on mul alati olnud.Olen ilus naine ja see probleemi ei valmista ja kosjalised on alati uksetaga olnud.

Tahtsin küll tollel ajal last aga suvalisega ka mitte ja majanduslikult poleks ka veel valmis.Igatahes detsemris võttis mind mitmeks nädalaks külmetus maha ja arst kartis,et mul on gripp aga veri ei näidanud midagi.(Pole kunagi haige olnud ja tervis väga tugev alati olnud).
Kui ma lõpuks terveks sain ja tööle naasesin oli meeletu isutus ja väsimus.Koju jõudes tundsin oksemaitset suus ja käisin oksendamas.Sain aru ,et midagi on mäda ja tegin igaksjuhuks testi kuigi olin kindel,et ma ei ole rase(Ärge saage valesti aru aga ma olen alati olnud väga ettevaatlik).Aga test näitas rasedust ja tollel hetkel arvasin,et olen detsembri alguses rasestunud.Olin ignorant ja jõdusin ikkagi otsusele,et teen ilmselt aborti(polnud kindel veel).

Läksin oma rasedust arsti juurde tuvastama ja vaat kus üllatus.Arst ütles,et olen 3 päeva üle seadusliku normi,et aborti teha.Olin terve selle päeva nagu sombi ja õhtul jõudis kohale,et saan lapse ning ma ka tahan seda.Muidugi kuni 5nda kuuni käisid ilmselt lapsesaamise hirmust meeletud iiveldushood ja isutus üle.Mida sümptomid mul esimesed 3 kuud puudusid.Ja ka päevad olid.
Arvutasin välja,et olin oktoobris rasestunud .Tean ka ,et midagi juhtus tollel ööl(olime alkoholi tarvitanud ja mina kohe korralikult).Järgmisel päeval mõtlesin sos-i peale aga pohmell oli tappev ning lükkasin edasi.Ülejärgmine päev oli tööaeg nii loll,et kui läksin tööle oli apteek kinni ja tulles oli ka juba kinni.Lükkasin ülejärgmisesse päeva kuna pidin,siis ka õhtuks tööle minema ja võtsin ka sos pillid tollel õhtul.Mõtlesin küll,et äkki võtsin liiga hilja.Aga pea nädal hiljem hakkasid päevad ja veel millised päevad.Elus esimest korda oli valu nii suur,et tõmbas jalad alt ja pildi eest.Olin kindel,et nüüd ei ole ma kindlasti rase.Hiljem arstilt küsides,et kuidas see võimalik on,et olen rase? Ma ju võtsin sos-pille ja päevade ajal valu tappev ning korralik verejooks.Et sosiga jäin hiljaks ja nendel esimestel päevadel oleks pidanud olema nürisünnitus aga laps elas ka selle üle.

Tahan oma jutuga sinnani jõuda,et kui see ka nüüd saatus ei ole,siis ma ei tea mis on?

LOLLUS!

Olen nõus,et see on oma lollus,et jäin nn suvalisest rasedask.

Ja lapseisa teab,et saame lapse ja ütlesin talle,et ma ei soovi temalt midagi.Kui ta tahab lapse isa olla,siis tulgu ja olgu isa aga mingit peret siit ei tule.Ei taha mina ja ei taha tema.Lihtsalt arvasin tollel hetkel,et tal on õigus teada,vastab mis vastab mulle.
Ja ega ,siis laps isata ei jää.Kunagi ikka keegi minu ellu ilmub.Kes arvestab ka minu lapsega.

Õnnetu üksikema minust ei saa kes teiste haledsust nõuab ja raha oskan teenida kui vaja.Nii,et laps millegist puudust tundma ei saa selles osas.

Kui aus olla olen kuradi õnnelik,et lapse saan ja seda veel üksi.Olen emotsionaalselt täiesti valmis!!!
Mingi feministi alge on ilmselt see(hea,et poiss sünnib).:D:D:D

Oled õnnelik, et sind kasutati tühjendusobjektina?

No eks oota natuke. Varsti saad üksikemade foorumisse halama minna, kui vastikud on mehed ja kui raske on üksi last kasvatada ja et lapse isa ei taha asjast teadagi jne.

Ei kallike vastupidi.Ma ise võtan teda kui spermadoonorit.
Kõik me seksime ja see on normaalne.
Kui ütlesin jah,et olen õnnelik,et mind kasutati tühjendusobjektina.Siis muidugi mitte.
Samahästi võiks naine öelda jah ma ise tahtsin,et mind ära vägistatakse.
Olukorraga tuleb lihtsalt leppida ja edasi elada.

Keegi polegi öelnud,et see saab kerge olema.Ja ma ei eeldagi seda.:)
Pole halaja tüüp!Ja ei saa minust sellist ka,et miks riik ei aita ja miks miks lapse isa selline on...
Kui raha vaja on teenin.Pole kunagi palgapäevast palgapäevani elaja olnud.Olen alati ettevõtlik olnud.
Kui vaja kellegile emotsionaalselt ennast välja elada.Siis jaa on olemas inimene kes mind kuulab ja ei anna mõtetut nõu.

Ja nüüd tulid teistele siia oma suurt õnne näitama?
Rumal, naiivne ja lühinägelik oled. küll saad varsti aru kui raske on lapse kõrvalt raha teenimas käia kui isa pole. Ja kui raske on sente peos veeretada lapse haiguse ajal. Sellest üldse ei räägi kui kurb on lapse elu kes ilma isata kasvab.

Ma küll ei oska midagi negatiivset sellepeale kosta. Kui tunned nüüd, et oled valmis last saama ning teda täisväärtuslikult kasvatada ja talle nii ema kui isafiguuri eest olla., siis supertubli oled! Ei kahtlegi, et sa üksi jääd. Muidugi leidub ka mehi, kes on võtma oma tiiva alla nii naise kui naise lapse.

Õnne, edu ja kõikke paremat :)

Ega ,siis lapse kõrvalt ära minema pea,et tööd teha.Alal millega tegelen ja mida tahan edasi arendada saan väga ilusti kodus teha arvuti ja telefoniga.

Parem kasvagu isata kui peab seda taluma,et isa avastab mingi hetk,et ta ikka ei taha last.Liiga kallis ja võtab vabaaja ära.Ja tegelt ega ikka ole küll nii kurb ilma isata kasvada.Aga vot emata on väga kurb.Tean millest räägin.


Eks ma püüan olla jah mõlemat alguses.Tore,et keegi ka ilusti ütleb!!!Muidugi kõigil on õigus arvamust avaldada ja siit poolt ei võta midagi hinge ka.

Äkki tohib küsida, palju Sul vanust on? :)
Kui soovid, aega ja viitsimist on võid kirjutada lähemalt.

western12@hot.ee

Kuidas sa kodus arvutis tasuvat tööd teed, kui kirjutadagi ei oska?
Oled emata kasvanud? Ära arva, et isata kasvamine lapsele kuidagi parem on. Rumal naine oled. Oma nõmedustega pole mõtet siia kilkama tulla. Oota kuniks laps ära sünnib, oota need väikse lapse hammaste tulemised, gaasidega ööd ja üksinda rabelemine ära. Ja lohuta ennast siis teadmisega, et väikse lapsega väiksed mured.. Teismelisega on üksi veel raskem. Ainus positiivne asi selle kõige juures et oled nii noor alles, ehk leiad veel mõistliku mehe kõrvale.

Ma ei saa aru miks ta arvutiga töötada ei või. Ta ei pea ju filoloogina töötama. Õigekirjal polnud midagi sellist viga, et lugeda ei saaks või suured vead sees.
Teemasse siis niipalju, et ma ei kujuta ettegi kuidas sa nii julgelt seda võtad. Eks suhtumine on ka õige, sest veel hullem on hirmuga hulluks minna. Ise olen 26 ja abielus. Mul on oma maja ja majanduslikult on ka täiesti normaalne(alati võiks parem olla) aga last ma küll praegu ei julge planeerida. Tahan veel õppida edasi ja lihtsalt kardan, et ei jõua kõike. Ega ei jõuakski ilmselt. Tahan ka, et emaks saades oleksin ma küps vaimselt. Praegu tunnen, et on veel ikka natukene arenemisruumi. Kui ma peaksin otse pidudelt saama vastutuse lapse eest, siis oleksin täiesti shokis. Loodan, et sul vanemad(isa siis praegusel juhul) aitavad kõvasti ja tegelikult ma ei kahtle, et leiad ka mehe kõrvale.

Julge hundi rind on rasvane! Kui ikka väga tahta, saab hakkama kõigega! Ma ka üksi ja usu või mitte, aga lapsi kokku viis, vanima ja noorima vahe pea 20 aastat. Kasvatan lapsi, käin tööl, remondin maja ja jõuan ka hobidega tegeleda. Kindlasti tuleb paljust loobuda, kuid olen oma laste üle siiralt õnnelik!