Vaba olles ma ei ütelnudki sageli, et mul on laps. Leidsin, et kuna vastutan ise tema eest, pole see teiste asi. Vähemasti seni, kuni mina veendun, et me mingilgi määral kokku sobime, rohkem kui üheks juhuslikuks vestlusõhtuks. Need inimesed, kellega klappisime sõpradena, ei suhtunud KUNAGI negatiivselt sellesse, kui ilmnes, et mul on laps. Samas, kui oled üle 30 ja pikalt abielus olnud, on see ju loomulik! Kus tutvusime? Väga palju netitutvusi, mõnedest neist arenes päris tore sõbrasuhe. Mõni tutvus töölt, mõni sõprade kaudu. Paljud lootsid enamat, aga ma vist olen ise kolevaliv. Laps ei olnud kunagi takistuseks. Mu praegune kaaslane tuli mu ellu justkui määratult. Kahes erinevas netiportaalis suhtlesime, aga ma ei arvanud temast suurt midagi. Juhuslikult kohtusime ühise tuttava pool. Jäime pikalt suhtlema sõpradena, kuni tasapisi ilmnes, et sobime uskumatult hästi. Alati annab ju organiseerida vajadusel mõni lapsehoidja. Samas, kui sõprus juba turvalisem, ei ole probleemiks ka kodus teed juues juttu ajada. Lapsed ei vaja ju pidevalt tähelepanu ning lähevad varakult magama - lobisemiseks jätkub aega piisavalt. Ja ühine mänguplatsi külastus või loomaaias käik võib ka tore olla! Ilma, et peaks olema kindlasti "suhe". Samas, ma ei kujuta ettegi, et suhtleksin kellegiga, kes ei ole tolerantne laste suhtes! Pigem on küsimuseks see, et kuidas mitte traumeerida last keerulises tutvumiste perioodis. Mina ütlesin oma lapsele konkreetselt, et need on vaid sõbrad ning kui ma kellegiga "sebima" hakkan, siis ütlen talle seda, siis ta ei pea igat mu tuttavat kahtlustama! See toimis ning pea kolme pika üksioleku aasta jooksul ka ühe korra ütlesin, et kuule, nüüd on värk nihuke, et me vist "sebime". Selle inimesega olengi kokku jäänud. Mõiste "sebima" tuli aga sellest, et laps kellegi kohta küsis, et kas me sebime. Aga vist ongi nii, et kõige olulisem ei ole mitte see, et sul on lapsed vaid see, et suudad nende kõrvalt leida aega ka ise vahel väljas/külas/kohtumas käia.