Üksikvanem
38 ja 8n rase... mida küll teha?
N38 24. juuni 2010, kl 16.26 |
elan üksi, meest pole, lapse isa on välismaalane ja Eestis ei ela, pole talle isegi veel teatanud (telefoni number küll olemas ja mõtlen veel selle üle, kas teatada). Mida teha? Kui nüüd otsustan lapsest loobuda, siis ilmselt teist võimalust ei ole enam, vanus kah juba selline.
Kui aga laps alles jätta, siis on hirm, kas saan rahaliselt ja emotsionaalselt hakkama?
Täitsa dilemma ees ja kerge paanika hakkab juba tekkima :(
Kas kellegil on veel olnud sama mure ja kuidas olete hakkama saanud?
Kui aga laps alles jätta, siis on hirm, kas saan rahaliselt ja emotsionaalselt hakkama?
Täitsa dilemma ees ja kerge paanika hakkab juba tekkima :(
Kas kellegil on veel olnud sama mure ja kuidas olete hakkama saanud?
liia 25. juuni 2010, kl 00.30 |
no 25. juuni 2010, kl 10.07 |
N31 26. juuni 2010, kl 20.27 |
.. 27. juuni 2010, kl 08.51 |
sul 27. juuni 2010, kl 20.45 |
Õnnelikku armastust ja kooselu 29. juuni 2010, kl 10.19 |
Enamus isata lapsed kasvavad edukamateks isaga kasvanud lastest, kui ema õigel kohal, sest ainult nimeline isa peres, kes ainult rahatooja on ka küsimärgi all..
---Ükski tee ei vii õnnele, aga ühtpidi minnes tunned ennast õnnelikuna, teistpidi mines mitte---
Toimi vastavalt oma südame häälele, teised ei saa Sulle nõu anda nii ,et Sa pärast ei kahetseks. Midagi ei saa tagasi võtta!!!
---Ükski tee ei vii õnnele, aga ühtpidi minnes tunned ennast õnnelikuna, teistpidi mines mitte---
Toimi vastavalt oma südame häälele, teised ei saa Sulle nõu anda nii ,et Sa pärast ei kahetseks. Midagi ei saa tagasi võtta!!!
Õnnelik 29. juuni 2010, kl 10.41 |
Kui see oleks su esimene laps ja sa abordile mõtled, kas sa siis ei taha üldse lapsi saada? Mis sellest, et mees kaugel ja võibolla üksi kasvatama pead, aegajalt on emotsionaalselt ehk raske, kuid samas on rõõmu ka palju. Eks sa ise pead ju ennast kõige paremini tundma milline sa oled, kas suudad selle tee ette võtta ja sellest rõõmu tunda või tunned, et laps oleks lihtsalt lisakohustus.. Mul endal on kaks tegelast kasvatatud, mingi aeg oli küll nn isanime kandev objekt ka kõrval, kuid sealt tuli rohkem tüli kui abi:)
Edu sulle õige otsuse tegemisel.
Edu sulle õige otsuse tegemisel.
nipitiri 30. juuni 2010, kl 12.33 |
kerli 30. juuni 2010, kl 20.47 |
Kui sul siiani lapsi pole siis on ju vaid suur õnn, et rasedaks jäid mis seal enam mõelda. Mees võib olla, laps peab olema see ju ammu teada tuntud tõde. Ja küll sa ise tead milline see mees on, et kas tasub talle öelda või ei. Kui aimad, et soovitab aborti siis ära üldse härrat tülita, mul parim sõbranna on oma poja juba täiskasvanuks kasvatanud, aga siiani räägib vahel milline viha tal tegelikult selle pärast lapse päris isa vastu on. No mõelge ise kui keegi soovitab teil oma last tappa.
Timbulimbu 16. juuli 2010, kl 14.39 |
38... ja esimest korda rase - mis siin mõelda. Juhuuu!! Kogu endale ümber turvaring-toetajaskond (vanemad, sugulased, sõbrannad) ja mõtle juba sooja tita lõhna peale. Üks hingeke tahab sinu juurde tulla - mis saab armsam olla. Hakkama saad selle ühe lapsukesega kindlasti, pole kahtlustki.
... 18. juuli 2010, kl 07.58 |
Olin 23 kui esimest korda rase, paraku aga viis meie tee lapse isaga juba suht raseduse alguses lahku. Ei mõelnud kordagi, et loobuksin lapsest ja et ei saa üksi hakkama.
Pühendusin oma lapsele, oli küll rahaliselt raske üksi kasvatada aga sain hakkama.
Kolm aastat hiljem kohtasin oma kunagist head sõpra, kellega oleks võinud kokku jääda juba aastaid tagasi aga siis olin noor ja loll ning otsisin ikka paremat, sain hullema.
Nüüd oleme juba üle 12 aasta abielus olnud, meil on suur ja tore pere.
Kunagi ei ole teada, mis elu toob ja võib-olla kohtad peagi kedagi, kellega saad elu jagada kui su lapse pärisisa ei peaks sinu ja lapse vastu huvi tundma.
Loodetavasti läheb ka sinul kõik hästi, ole vaid optimistlik ja tubli.
Pühendusin oma lapsele, oli küll rahaliselt raske üksi kasvatada aga sain hakkama.
Kolm aastat hiljem kohtasin oma kunagist head sõpra, kellega oleks võinud kokku jääda juba aastaid tagasi aga siis olin noor ja loll ning otsisin ikka paremat, sain hullema.
Nüüd oleme juba üle 12 aasta abielus olnud, meil on suur ja tore pere.
Kunagi ei ole teada, mis elu toob ja võib-olla kohtad peagi kedagi, kellega saad elu jagada kui su lapse pärisisa ei peaks sinu ja lapse vastu huvi tundma.
Loodetavasti läheb ka sinul kõik hästi, ole vaid optimistlik ja tubli.
edu! 19. juuli 2010, kl 14.46 |
Maiken 19. juuli 2010, kl 16.59 |
Ema 24. juuli 2010, kl 17.00 |
maia 26. juuli 2010, kl 09.54 |
Oi, kullake, see võib sul tõesti viimane võimalus olla (oletan, et sul lapsi ei ole, kuna mainisid, et elad üksi). Ma arvan, et praeguseks ajaks oled sa vähemalt rohkem materiaalselt kindlustatud kui 20selt, sul on ilmselt oma kodu olemas ja palju kogemusi ja armastust, mida lapsukesele anda. Võib-olla mõne aasta pärast ikka veel üksi olles kahetseksid kõige rohkem, kui peaksid lastetuks jääma.
Lapse isale peaksid ikka teatama, kui normaalselt läbi saate. Minu ainuks hirm selles osas oleks, et lapse isa ei hakkaks hiljem terroriseerima oma õigustega lapse kasvatamisel. Olen kuulnud, et välismaa mehed hoiavad vahel 10 küünega oma lastest kinni, tahavad, et laps kavsaks üles nende riigis, nõuavad kokkusaamisi.
Lapse isale peaksid ikka teatama, kui normaalselt läbi saate. Minu ainuks hirm selles osas oleks, et lapse isa ei hakkaks hiljem terroriseerima oma õigustega lapse kasvatamisel. Olen kuulnud, et välismaa mehed hoiavad vahel 10 küünega oma lastest kinni, tahavad, et laps kavsaks üles nende riigis, nõuavad kokkusaamisi.
oi-oi 26. juuli 2010, kl 23.14 |
Tüüpilised eesti kanad. annab jumal lapse, annab särgi ka.
Lapsele on enamat vaja kui särk, ei saa olla nii sinisilmne ja vastutustundetu, et ainult särgist piisab.
sellepärast meil ongi niipalju vallaslapsi, mentaliteet on ikka madal mis madal.
ja oi-oi muidugi, mõtle kui jääbki ilma lapseta, siis on täitsa maailmalõpp ja häbide kuristik. kus seda enne kuuldud et last ei tehtagi, parem juba 10 vallaslast kui täitsa ilma.
masendav.
Lapsele on enamat vaja kui särk, ei saa olla nii sinisilmne ja vastutustundetu, et ainult särgist piisab.
sellepärast meil ongi niipalju vallaslapsi, mentaliteet on ikka madal mis madal.
ja oi-oi muidugi, mõtle kui jääbki ilma lapseta, siis on täitsa maailmalõpp ja häbide kuristik. kus seda enne kuuldud et last ei tehtagi, parem juba 10 vallaslast kui täitsa ilma.
masendav.
ka üksikvanem 30. juuli 2010, kl 18.39 |
Seda pead sa oma sisimas tundma, kas sa tahad olla ema või mitte. Oma tutvusringkonnas tean mitut naist, kel vanust kolmekümne ringis ja nad lihtsalt ei ole "lapsefännid". Vastumeelselt pole mõtet last sünnitada - laps vajab su armastust üle kõige. Mina armusin oma lapsesse juba siis, kui ta olid vaid mõnepäevane kõhubeebi. Teadsin, et tahan ema olla, tahan ta eest hoolitseda - isegi kui pean seda tegema üksi. Raske on üksi muidugi - oma kodu peaks ikka olemas olema ja valmisolek selleks, et paariks aastaks jääb elu seisma. Aga laps motiveerib tohutult olema ka ise tublim ja sa lihtsalt suudatki kõike, sest pead...
just 30. juuli 2010, kl 22.44 |
unnnn 21. august 2010, kl 14.57 |
Ka üksikvanem 22. august 2010, kl 10.36 |
mida varem- 22. august 2010, kl 15.46 |
-seda parem! Kirjuta avaldus kohtule ja võta ka ühendust lastekaitsega, et panna isale peale elatis- ja võimalikult suur, sest välismaa palgad on meie omadega võrreldes palju suuremad, siis pole sul hiljem muret oma sissetulekute pärast! Toonitan veelkord, et mida varem selle asjaga alustad,seda kasulikum!
juhtum elust 22. august 2010, kl 19.51 |
hh 24. august 2010, kl 11.11 |
irvik 24. august 2010, kl 13.25 |
no vaevalt kui lapse isa teises riigis elab, ta sellest uudisest vaimustuses on. ei usu mina, et ta tormab ummisjalu siia, kosib sind naiseks, jätab kogu oma senise elu, sõbrad, perekonna, töö...
järeldus - abort.
aga mehele muidugi pead ütlema. äkki tormabki otseteed siia sinuga abielluma.
järeldus - abort.
aga mehele muidugi pead ütlema. äkki tormabki otseteed siia sinuga abielluma.
terve mõistus 24. august 2010, kl 13.56 |
Lisa postitus