Olin 23 kui esimest korda rase, paraku aga viis meie tee lapse isaga juba suht raseduse alguses lahku. Ei mõelnud kordagi, et loobuksin lapsest ja et ei saa üksi hakkama.
Pühendusin oma lapsele, oli küll rahaliselt raske üksi kasvatada aga sain hakkama.
Kolm aastat hiljem kohtasin oma kunagist head sõpra, kellega oleks võinud kokku jääda juba aastaid tagasi aga siis olin noor ja loll ning otsisin ikka paremat, sain hullema.
Nüüd oleme juba üle 12 aasta abielus olnud, meil on suur ja tore pere.
Kunagi ei ole teada, mis elu toob ja võib-olla kohtad peagi kedagi, kellega saad elu jagada kui su lapse pärisisa ei peaks sinu ja lapse vastu huvi tundma.
Loodetavasti läheb ka sinul kõik hästi, ole vaid optimistlik ja tubli.