Kas teie kahetsete, et olete lapsega kahekesi jäänud?
Tahtsin väga last ja kiirustasin vist mehe valikus. Nüüd olen poole aastase pojaga kahekesi ega tunne temast seda rõõmu, mida arvasin emana saavat...
Mees läks minema enne sünnitust ja lapse vastu huvi ei tunne. Tahtsin last küll väga, kuid ei arvestanud et teda üksi kasvatama pean. Kui ta suuremaks kasvab, võib- olla tuleb siis see õige ematunne ja rõõm lapsest, praegu kahetsen väga, et üksi lapse pidin saama...

Kasvatan ka last üksi alates sünnist,kuid ei kahetse.Usu,laps annab palju elujõudu ning tema särasilmad on need,mille nimel tasub edasi elada.Praegu elad üle mehe kaotust,kuid püüa sellest üle olla-see väike soovitud ja oodatud maimuke pole ju süüdi.Ematunne-see kas on või ei tule teda kunagi-ära muserda oma hinge-hoia ja tegele oma lapsega,mine õue,külasta tuttavaid lastega emasid,suhelge,jalutage koos..üs hakka elama oma elu,mis on seda väärt

Aitäh, ema.
Ei olegi suurt kaotusvalu mehest, pigem tunnen puudust perekonnast. Et oleks, kellega jagada lapse saavutusi, esimest naeratust, esimesi kikude tulemisi- kõigile teistele tähtsusetuid pisiasju... Olulised vaid emale ja parematel juhtudel ka isale. Mitte meie omale kahjuks.
Kui näen isasid beebidega askeldamas on seda valus jälgida. See vist ongi kibestumine mis võimust tahab võtta ja lapsest on nii kahju et tal isa pole.
Parem kui ma oleksin üksikuks jäänud.

Minagi kasvatasin peaaegu 3 aastat oma vanimat last üksi, kuna samuti läksime lapse isast lahku enne tema sündi.
Ma ei kahetsenud kordagi ja sain läbi raskuste hakkama, tundes rõõmu lapsest.
Siis ühel päeval kohtusin oma praeguse mehega, kellega koos elanud juba 12 aastat ja meil on suur ja üksteist hoidev pere.
Päike paistab kõigile ühtviisi ja küll tuleb ka sinu ellu aeg, mil sinu unistused täituvad.
Soovin sulle palju kannatust ja rõõmu oma lapsest ! :)

Minul just on plaan laps üksinda muretseda, sest olen jõudnud arusaamisele, et lapsed on vaid emale:P
Oles sa abielus või niisama suhtes ja olgu see lapsuke kuitahes planeeritud, alati võib lahkuminek tulla ning oled ikka oma lapsega üksinda, seega pole vahet, kas muretsen kaksi või üksi, peaasi, et laps/lapsed on ning naised, tundke oma lastest rõõmu, sest lapsed on ainuke kindel "asi" (kui nii võib nimetada", mis siin ilmas üldse on, mehed tulevad ja lähevad, lapsed jäävad:)

Rõõmu ja päikest teile

Ma ei kahetse, et olen üksikema...Vastupidi..olen ÕNNELIK.
Kahju on ainult sellest, et lapse "isa" ei näe kui ilus tütar tal on.
Minu pisitütar on kohe-kohe saamas 3 kuuseks.

Tahaks isaga jagada ja koos lapse iga uut saavutust jälgida.
Aga mõnda isa ei huvita lapse ilu, tervis ega areng.
Ja kedagi teist peale emme ka mitte...
Ka-le: sa ei saa emaõnne nii täielikult nautida kui üksi lapsega oled, usu. Kui vähegi võimalik, tee laps perekonda kus on ka issi.

Tean, mida tunned. Lapse sünnitamist ei saa kahetseda. Läheb veel mitu aastat, enne kui kergemaks läheb. Laps hakkab isa kohta küsima ja siis talle ausalt vastates ja koos või üksi nuttes saad süükoormat kergemaks. Süütunnet lapse ees ja enda ees.

Lapsega koos nutta..
See on küll rumal jutt, nuta oma nutmised lapse ees salaja!
Ei kujutaks ette ema kes lapsega koos nutta ulub et ema ta üksi saada otsustas.

kulla noored emad ärge palun hakake mehi vihkama halva kogemuse pärast, nii paljud mehed on isa eest võõrale lapsele ja hoiavad neid rohkem, kui oma isa hoiaks. armas teemaalgataja, ära kurvasta, võta elu nii nagu ta on, unusta kurbus, naudi emadust ja ühel päeval on sinu prints lilledega kohal.

to emme, kelle laps kohe-kohe 3 kuuseks saamas.

Mul on üks ettepanek osalemaks vestlusringis, mis toimub täna kl 18.00. Palun võtke huvi korral ühendust jantsul@hot.ee

Tean, et alguses on väga raske
Mina olen kahe poisiga juba 7 a üksi, vanem on juba 17 ja mul on väga suur tugi temast
Ja tead, kui hea tunne on, kui Su laps on juba suur ja võrdväärne sõber ja kaaslane kõikides tegemistes.
Mitte kunagi, ära arva, et Sa kahetsed....

Kallis teemaalgataja.
Ära üldse muretse, et lapsest pole nii palju rõõmu kui ootasid. Seda rõõmu tuleb ajaga aina juurde, kinnitan eelpoolütlejate arvamust, et laps on igaveseks, las need mehed minna oma teed,, oma laps on asendamatu ja nt mina olen küll väga õnnelik, et saan oma last rahus üksi kasvatada, ei kulu liigset energiat nö täiskasvanud lapse peale, ei ole mingit joomist, ropendamist, halbu harjumusi tal silma ees, mis sageli meestega kaasneda võivad ...

Kui oled juba nii mõelnud, et saad lapse enda pärast, siis pea püsti ja nii ongi õige! Laps tuleb ikka selle juurde, kellel teda kõige rohkem vaja. Ja ta on ammendamatu rõõmu, elujõu allikas, eriti kui ta suuremaks sirgub. Ja mured tema pärast tunduvad nende rõõmude kõrval nii tillukesed ...
Edu ja jõudu!!!

Ma olen praegu väga rahul. Muidugi oli lahkuminek raske ja arvan, et jälestan oma lapse isa igavesti tehtu eest aga laps pole milleski süüdi. Läksime lahku, kui laps oli pisut üle aasta vana, nüüd juba 5.
Aga laps oli ja on minu jaoks liikumapanev jõud. Ma naudin igat vaba momenti temaga, tema areng, loogilisus, jutt või kuidas ta aitab mul süüa teha, koristada, kuidas issile katkist põlve poosetab, kuidas kaissu poeb või hommikul annab hinnangu mu riietusele, ehtele või huulepulgale... ilus, ilus... ise noogutab samal ajal... :P
Iga musi ja kalli on minu energiapomm. Vahest, kui päev on väga väsitav olnud või kõik kasvab üle pea ning on tunne, et ma lihtsalt ei jaksa enam siis paneb see väike ime mulle käed ümber kaela või pühib mu pisaraid... emme, ära muretse! Ma olen kõige õnnelikum inimene maailmas, sest mul on selline vahva tegelane kodus kasvamas!

Püüa armastada oma last, kasvata teda kasvõi hambad ristis, hooli temast, suhtle nii palju kui võimalik ja sa tunned elust rõõmu.Minul on pojale isa eest olnud minu vennad, , mul veidi parem lugu, sest ka tema täiskasvanud vennad püüdsid olla temale toeks, aga tuleb õnn ja leiad lapsele isagi, see ei pea olema bioloogiline isa, ainult ole ettevaatlik, laps ikka peab alati armastatud ja hoitud olema!

Mina läksin kohtusse lootuses, et määrataks igakuisest elatisrahast(500.-)kohe tulumaks maha või elatisraha 0 kroonile, aga kohus ei saavat seda määrata.Kohus kaitseb lapse huve!!!!!!!!! ütles naisterahvast kohtunik nii, et mees saab ju selle deklar.raha kevadel tagasi!!!Poeg 17-a aga tuleb 500 krooniga edukalt toime.SEE ON JU SUUR RAHA!!!! Sellega saavat T_särgi, püksid ja söögiks jääb järelegi.Ei tea, kas see kohtunik poes ka käib?????????
Olgu öeldud, et kohe, kui ma teismelise poja soovitusel kohtuga normaalsemat summat nõudsin ja saingi,(teises kohtumajas ja näha, et õiglase kohtuniku juures, kes soovitas isal järele mõelda, et võiks ju püüda pojaga suhelda, talle mõne kirja kirjutada või mõni kingikene teha, et suhted tekiksid) tekkis mehel töövõimetus, töötus. Hunnik pabereid oli kotiga kohtusse kohale tassitud, keegi neid vist ei kontrolli sügavuti.... Arvan, et ei ole ainuke niisugune kannataja(tähendab mitte mina vaid poeg lootis isa suhtes positiivsemat hoiakut, kahjuks ei saanud seda. Minul õnneks on tervis vastu pidanud ja kohati onisegi täiskasvanud õed vennad aidanud, tulen toime)
Kahjuks ma ei suuda uskuda Eesti kohut, sest järjest kuulen, et aus isa või ema kaotab kohtus, kes oskab igast pabereid kokku kanda, on rikas, palkab nõuandaja või maksab niisama kinni ja võidab Kole lugu!!!!!!

Ära iial kahetse, et sul laps on!!!!!!!!