Minu neljaaastase lapse isa on kasiinosõltlane ja seda juba aastaid. Seetõttu olen valinud algusest peale üksikvanema rolli - eks alguses ikka lootsin, et inimene kasvab ja areneb, saab oma haigusest üle, kuid seda ei juhtunud. Lapse sünd oli teadlik otsus - uskusin, et vajadusel suudan ta ka üksi üles kasvatada - olen haritud, oman elamispinda ja ka mitte enam liiga noor. Asi, millega aga arvestada ei osanud, oli lapse igatsus isa järele - alguses tahtis ju isa ka lapsega olla, ostis isegi asju. Siis aga tuli jälle sügavam langusperiood ja ta kadus.... Laps aga mäletab ja küsib... Ei oska midagi vastata - tean, et isa ei saa lihtsalt eluga hakkama - on selline saamatu ja haige inimene, arengu asemel on tema elu ainult allamäge läinud. Sisimas loodan, et ta kaob igaveseks, et ei kisuks jälle haavu lahti sellega, et korraks ilmub lapse ellu ja kaob siis teadmata ajaks. Kurb on, mitte enda, vaid lapse pärast...
Miks siis üldse kunagi sellise inimesega koos olin? Sest armastasin ja andestasin... seda ta oskas - andeks paluda ja anuda, et jääksime kokku. Mõistusega hakkasin mõtlema siis, kui mind vajas päris laps, mitte arengupeetusega mees... siis lihtalt ei jätkunud enam energiat