vastus Runnelile

MA SIIS TULEN,
TOON SUL LILLI,
ajan tüütut kõrvapilli,
mängin timpaneid, kitarri,
kui just soovid, veidi narri.
Kuigi tule keerad ära,
tunnen haisu järgi ära,
kuhu nurka oled pugend,
mis on sulle elus lugend,
millest praegugi veel hoolid,
mida mõtled ülikoolist.
Täitsa tasuta, niisama
tuleks lihsalt tuulutama.

* * * * * * * * * * * * * *
tihti tähti taevas nähti

Meri lainetab
randade vahel, olles
sügavsinine

Seisan sadamas
ootan valget purjelaeva
tahan koju taas

Me oleme üks
kui meri meid ühendab
keset tormist merd

Õnnelik kellel
põues omast käest võti
käivitamaks paat

(12. klassi õpilaste haikud)

Talv tuleb alati tagasi

Talv tuleb alati tagasi
Talv – vaikus ja rahu,
sügavalt mu sisse mahub.

Talv – ääretult tühi on kõik,
lumme mattunud aiapostid ja tänavalõik.

Teenitult seda ma vaatan,
enne kui jälle ta kaotan.

Julgelt astun ma edasi,
sest talv tuleb alati tagasi.

Ma usun. Ma loodan. Ma tean.
See on kõik, mida teadma pean.

(kellegi 23.11.1999)

On õhtu.
Kõik on vaikne.
Veel loojunud pole
Sätendav, särav päike.
Nagu midagi imelist peaks syndima.
/E. Lättemäe/

* * * * * * * * * * * * * *
tihti tähti taevas nähti

Seisan aknal ja vaatan õue
pisut nukker on tunne mu põues
Nukker millest?
Kui ise vaid teaksin
ehk mõtlema sellest ma peaksin
Kas lehed, mis lendavad tuules
justkui sosinad minu huultel
Sõnu pudeneb hääletuid maha
klaas nad kinni peab, jäävadki selle taha

Sügis kaasa viib suverõõmu
karget õhku saab hingata sõõmu
Toob endaga nukrusenoote
kaasas kannab ta vihmahooge.

Vihm, mis tuulega peksab su näkku
kui rühid üles sa mäkke
Mäkke selleks, et näha alla
vaadata rada, mida mööda sa talland

Näha orgu mis sügisekirju
ja põlde kust võetud on vilju
Näha pilvi, mis sügisemustad
katmas puid eemal metsatukas

Puud, mis tuules mühavad süngelt
püsti püsivad, kuigi kangelt
Lõõtsub tuul nende tüvede taga
ragin, langeb mõni neist maha

Seisan künkal mu mõtted on hangund
või kuskile eemale kandund
Aeg seiskunud selleks hetkeks
mille kaasa viin sellelt retkelt.




/////////////////////////////////////////////////////

Mõtted seoses süngemate sügisilmadega.
On huvitav olla metsas sel ajal kui sügistorm räsib puid ja kõik tüved õõtsuvad nagisedes ja kägisedes ning eemal langeb mõni puu raginal maha. Tunned end nii väetina nende kõrgete puude vahel, aga samas ka kuidagi turvaliselt, sest torm möllab puudelatvades ja alusmetsani alati ei jõua. Vähemalt mina mingit hirmu pole seoses sellega kogenud.
Tegelikult on sügise hirmsates ilmades ka oma võlu olemas. Vähemalt minu meelest.

Ta kõnnib kergelt, vaikides,
silmad maas, pilk naeratab,
vist ise eemal mõtetes,
kord jälle naeru turtsatab.

Ta lendab vaevu, haavunult,
pilk kaugusse tardunud,
kord hüüab jälle joobunult,
taas ilust meel on hardunud.

Ta on mull' armas lõpmata,
ta eest ma elu anda võiks,
ta on mull' armas lõpmata -
mu luule, ta on mu südameks.
/silver/
*----*----*

Mu päevad jagunevad kaheks:

mõnusaks üksinduseks ja
talumatuks üksinduseks


++++++++++


Luule
on mündi
kolmas külg.


Indrek Hirv

Ma kirjutasin maha, liivale
Su lause, mille laine minult viis,
kui läänetaevas kuma viimane
veel hõõgus, hääbus, kustus
vaikne viis.
Ma kirjutasin maha: meie elu
on mõistmine.
Ja tõstsin silmad siis.
/D.Kareva/

Cohen on mu lemmik :)

* * * * * * * * * * * * * *
tihti tähti taevas nähti

Sa kaod alati kohe ära
kui ma sind märkan

vahel tuled unes
ajad mind üles
ja kaod

kõige viimasena kaovad
su silmad

I. Hirv

Nii küdev kui ahi,
nii külm nagu hang,
nii rikas kui röövel,
nii vaene kui vang -

nii tihke kui tina,
nii sõre kui sõel,
nii pehme kui vaha,
nii terav kui nõel -

nii karge kui kaste,
nii tappev kui taud,
nii lendav kui lootus,
nii raske kui raud -

nii umbne kui udu,
nii vihav kui ving,
nii hull nagu elu
on inimhing
/B. Alver/

* * * * * * * * * * * * * *
tihti tähti taevas nähti

Ma ei taha kogu tõde korraga
ma ei taha kaevutäit
kui mul on janu

puhta vee
tunneb sõömust ära

Indrek Hirv

Üksikuid helbeid keerleb
taevast alla rohtunud teele
Neid lisandub aina juurde
varsti kattes lehed puudel

Helbed suured ja puhas-valged
kuulutamas pea saabuvat talve
Tuul neid keerutab, pillutab ringi
naeratuse mu näole kingib

Püüan haarata helbeid nii valgeid
suuri räitsakaid külmi ja kalbeid
Kuid need sulavad minu pihus
kui puutuvad vastu mu ihu

Suland räitsakaist piisad mu palgel
ripsmeis tihedais, juustel ja jalgel
Ei raatsi neid pühkida ära
las veidi seal annavad sära.


//////////////////////////////////////////////

Eile langesid esimesed harvad lumeräitsakad tasahilju ja vargsi, keereldes justkui uneledes maapinna poole. Nii harvad ja vaevutajutavad, et esmalt pidasin neid silmapetteks. Kuid varsti langes neid üha rohkem ja tuulgi hakkas neid pillutama justkui oleks soovinud nendega valssi keerutada. Paraku sulasid nad maapinnale jõudes või minul maandudes pea kohe. Silmailuks olidki need esimesed tõeliselt suured ja kohevad helbed.

kui raske on olla naine

mul on ilusad silmad ja roosakad huuled
ei tea, kas sa kuuled
mul on sihvakad jalad ja osavad käed
loodan, et näed

ei tea

mul on juuksed nii pehmed
(värvitud eile)
ja valit' on ehted
kinnitan teile:
ma ei löö käega!
ma ei viida aega!

huvitu, ütleb naistekas
kuid ära anna kätte
hoia vormis keha keha keha
ole salapärane
ole avatud
ole aus
kuid keeruta
ole iseseisev
näita, et teda vajad
otsi g-punkti
ära otsi
ole leebe
ole karm
tuleb arm
tõsi vaid see, et ei tea, mida teha

kui Sinul, kuu kaitsealune,
kõigub hetkel jalgealune,
siis hoia mõttes kinni mu käest,
ma mõtlen Su peale kõigest väest,
kas ja mis sellest ka ei tule,
ma südant Sull' eales ei sule,
kui soovid, siis olen Su juures,
ka valus maailmatusuures,
kuid praegu ikka armastuses

Kõndind nii keerukaid radu
elus, ses imetaolises paigas,
seisatan nüüd ja vaatlen...
Vaatlen end nägijaks.
Ja mõni poolelijäänd mõte
kukub ajust südame
ning küpseb sääl
/M. Under/

* * * * * * * * * * * * * *
tihti tähti taevas nähti

olen oodanud seda hetke
tulles ettevalmistunult üle läve
embab mõnus soojus jäägitult mind
kui hääd vana tuttavat
kutsub rahusse istuma
mõnuledes puhkama
väsinud peakest toetama
mõttevabalt aroomiaurus
koldesse vaatama
ülekehapaitust nautlema
minu aeg see reedene rõõm -
niiskes sügises kui õnnistus
oodatud hellitus
paneb muhelema kui
sügispäikegi hommikuses toas

:)

Le sable est plus riche que moi,
Je pense que la mer est le plus heureux.
Le vent me rend jaloux,
parce que tout leur possible pour vous gâter!

Ma ei valda seda keelt, aga mulle tundub....mulle isiklikult....et see on prantsuse keel.
Hr.noh, palun tõlkige need luuleread mulle ära!

mõni saladus võiks ju olla..

üritame aidata tõlkimisel....kuigi...vist täpset tõlget pole võimalik saada:D
Liiv on rikkam kui mina,
meri on minust õnnelikum.
Tuul teeb mind armukadedaks,
sest kõik nad saavad hellitada sind!
...aga ehk hr.noh tõlgib täpsemalt:DDDD

Minu arusaam lisandustega neist tõlgitud ridadest.



Liiv rannas on minust palju rikkam
kui kõnnin ma sellel, siis ohkan ikka
kadestan teda, et emmata saab
su jalgu ta kauneid ja siledaid

Mu meelest veel meri on õnnelikum
kui temasse sukeldud korralikult
Su keha ta hellitab üleni
laineil sind kannab kui süles siis

Tuul teeb mind armukadedaks
ja muudab mu arulagedaks
kui sasib su juukseid nii siidiseid
ja paitab su palgeid imeilusaid

Neil kõigil on võimalus puutuda sind
ei lohuta kahjuks see siiski mind
et hellitab meri ja embab liiv
tahaks olla ma tuul kasvõi hektkekski

Olla tuul, kes paitab su kiharaid
pühib silmast tekkinud pisarad
olla meri, kes süles kannab sind
või liiv, millesse vajund su jalad siis.

Aitäh, et seda luulenurgakest siin vahepeal edendanud olete!

Minu tänased tunded:

Ma käisin su juures ja nägin.
Kardinad avanesid.
Sa vihkad.
Oled valelik ja kahekeelne.
Miks küll?
Milleks?


Sa ei taha muutuda.
Mina sind muuta ei saa.
Muutumine on su vaba tahe.

Tahaks leida väärilist paika.
Sinu juures seda pole.
Sa ei austa iseennastki,
kuidas võiksidki siis teisi austada.
Rumalus on suur pahe.
Olen seda alati teadnud.

Sa arvad, et teised teavad paremini, kui sina tead.
Sest sa ju ei armasta ennast.
Kuid sa mürgitad päevast päeva
mu elu.

Sina ei kuulu mu ellu,
kuid välja su kõrvalt saan vaid arenedes.
Su mõte ongi olla nii vastik, et tekiks motivatsioon hüpata
kaugele minema su juurest.

Kurb on võrgus viskleva kala saatus,
kes tunneb end pidevalt halvasti,
kuid arvab,
et võrgus teisigi kalu siplemas,
et see ongi kalade elu:
sipelda, näksata kõrvalt väiksemaid kalu,
et tunda tema valu taustal end hetkekski rõõmsamana.

Tuleb õppida ujuma,
et võrgust välja saada.
Et võiks vabana vetes ujuda.
Armastades
ja väärtustades.

Tuleb ületada rumaluse barjäär
võrgukalade ja vabade vahel.
Seni tuleb vaid teada ja uskuda
ja soovida.
Ellu jääda rumalate ja haiget saanud võrgukalade seas.

Unistused aitavad.
Kujutlused vabade kalade elust annavad jõudu
raskel ajal
püünistes,
mis ehitatud ühise rumaluse
ja üksteisele haigettegemise toel.

Küll Teie, noh olete ikka tark, saite kohe aru, et see on see ammu teada-tuntud salm, mille hr.noh nüüd eesti keelest ka prantsuse keelde ümber pannud on!
Suur tänu Teile!
Kui ma mõnikord jälle võõraste keeltega hätta jään, kas võin siis taas Teie poole pöörduda ja Te aitate mind lahkesti?

Panther, Je vous remercie, elle était belle:)

:DDDDD...sain aru:DDD....noh, kunagi lubasin kellegile, et hakkan tarkust taga ajama....muud ei osanud, kui mõnd keelt õppima hakata:D...kuna eesti keel ma juba natuke oskan, siis mõtsin, et prantsuskeel on see mida võiks õppida....püstitasin siis omale eesmärgi, et iga nädal üks sõna...nüüdseks on nii mõnigi sõna selgeks saanud...ja no kui hr.noh siia prantsuskeelse lulla püstitas, ..ei saanud ju ma oma oskusi mitte demonstreerimata jätta:DDD..muidugi ei teadnud ma kõike sõnu...aga need luuletasin ma ise juure:DDDD,...egas ma muidu öelnud, et hr.noh ehk täpsustab:DDD

Couteau assaa:) (otse Google'ist;)

Assaaa nuga!
Ei julge siia enam ninagi pista, kõik on prantsuse keelele üle läinud:D
Ei julge enam oma tavapärase nime allgi esineda, et väärarusaamist ei tekiks....

Nüüd koos vabandustega teema sodimise pärast üks väga ilus luuletus ka:


Tulipunane vihmavari

Kui kõrgel olid lauad ja laed,
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku pihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud,
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem, kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!

Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema ütles aknast:
"Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa
sööma."

Kui kõrgel olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike
ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad -

ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ega sõnadega kurta.
Ma ei lasknud end lohutada.

Ema lubas osta
uue varju, mis on veelgi kenam

Uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.

Betti Alver

Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja su sees,
Mis oli, see on läinud,
Mis tuleb, alles ees.

Päev pole, öö ei ole,
Silm nagu seletaks,
Kui kuskil mäenõlval
Sa üksi seisataks.

Ja ümber nagu tuuled
Su üle juttu a’aks -
Ei mõista, siiski kõigest
Ss nagu aru saaks.

Ei mõista, vaatad üles
Ja vaatad tagasi -
Ja ohkad endamisi,
Ja ohkad jällegi...

Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja su sees,
Mis oli, see on läinud,
Mis tuleb, alles ees.
/E.Enno/

* * * * * * * * * * * * * *
tihti tähti taevas nähti

hr.noh
20. oktoober 2010, kl 16.43

S'il vous plait.
-------------------------------------------
noh 20. oktoober 2010, kl 18.50

Vouloir, c'est pouvoir.