Kahtlused ja kõhklused
kui kaalukausid
vasakule ja paremale,
üles ja alla.
Kas tahan?
Mida tahan?
Mida vajan?
Tunded ja mõistus,
mõistus ja tunded.
Argus ja julgus,
mis on arukas?
Vaikinud süda,
ta jonnib.
Miskit ei räägi ta,
vaikib ja vaikuses
osutab mulle
näpuga.
Mõistus vaid näitab ummikteed,
süda on sulgend suu.
Hingel on ükskõik
ja mina end
tunnen kui hüljatu.
Lahkunud endast
ja hüljanud enda,
kõrvu mul kisendab elu:
"Vaata, mis kõik on sul pooleli,
vaata, mis vajab kõik vedu!"
Vajabki tõesti ja tõesti ma pean,
kuid vaid ummikteed ringis mind veavad,
issand, kui vastik on reeta end
veel kord kas seda siis pean ma?
Sulen silmad ja südamest tänan
neid kauneid ja kalleid hetki,
mis tulid, sest rassisin tublisti,
nii kiikasin korraks ma telki,
igatsusse, rahu mis eal ei anna,
unistusse, mis mõnel reaalsus,
ükskord tulema peab ju aeg, mil kõik see
on mu täitunud elu ja headus.