Kui igatsusel oleks tiivad
jääks maha kaev ja luitunud liivad
Kaev, mis lõputu, must ning pime
millesse loopinud olen murekive

Lendaks sinna, kus vesi on sätendav puhas
kus liivad on kuldsed, päikselised kõik kohad
Kuid ei, see oleks ju põgenemine
jään paigale ma ja korrastan mõtteid

Ma pilgu heidan muredekaevu
istun rakkele, puudutan seda vaevu
Vaatan mustavasse sügavikku
näen tehtud vigu ning minevikku

Loen mõttes kive, mis mustavad põhjas
tunnen rõskust ning minuni kanduvat muda lõhna.
Sirutan käe ja ühe neist haaran
veeretan pihus ja mõttelt end taban
et kivi võiks lennata taevas nii vabalt
kui linnud, kes liuglevad sihitult seal
pilvede all ja vahepeal peal

Heidan õhku ühe mustava kivi
ta silmist mul kaob
näen vaid lendavat lindude rivi
Mu süda ootusärevalt taob...

Kas kukub ta alla ja asjatu kõik?
kuid kostub vaid lindude nukker hõik
Ma mõttes kõik kivid nüüd taevasse heidan
tunnen kergendust hinges, naeratust peidan

Ühtäkki on tühi neist muredekaev
ja läinud ka piinatekitav vaev
Näen alla vaadates heledat taevast
merd sinist ja sellel purjedes laeva

Päike nii soe ja kuldsed liivad
polegi vaja, et kasvaks mul tiivad
Mu mõtted kõik mured nii minema viivad
ja alles mis jääb, on paradiis.



/////////////////////////////////////////////////////////////

Alustasin selle luuletusega mitme kuu eest. Korra tuli mõte ja kirjutasin selle ühele paberilehele värsivormis. Siis unustasin ja mõtlesin, et jääbki poolikuks nii nagu paljud on jäänud. Mõte uitab mujale või katkestab selle mingi segaja. Täna vaatasin oma kirjutatule ja hetkega tuli kõik ülejäänu. Siin see ongi.

Hetk iseendaga.
Joovastav.
Mylene Farmer,
Filosoofia kuldvara
ja uued mõtted,
mis pahinal avavad teadvuse,
voolavad sisse
vastavad vastamata jäänud küsimustele.
Venitad oma takerdunud pingetest täidetud lihaseid.
Uskumatu nauding!
Milline piiritu tänu elule selliste hetkede eest!
Et on aega olla iseendaga
ja iseenda jaoks.

See oli eile öösel
kui ärkasin
voodis end pöörasin
ja ühtäkki märkasin
et väljas on liigagi valge
kohe olin jalgel
ja kardina akna eest tõmbasin

surusin vastu klaasi nina
kas olin see ikka mina
kes vaatas kuidas sajab lund
kuigi käes on unetund

mõtlesin, mis teed küll sina
kas samamoodi nagu mina
seisad ja vaatad võlutult
kuidas taevast langeb lund
ning ka sinul... pole und

Seisad kuskil õuepeal
külmad on su käed
aga samamoodi näed
lund, mis langeb
katab maad
valge surilinana
millegi lõpuna ja
samas uue algusena
puhta ja valgena
hinges helgena

hooaeg tõotab tulla
erakordselt põnev
on lumi katnud mulla
veel ebakindel minev
tahaks olla kohal
niikuis päiksekiir
või laseks kõigel minna -
hale hüpikhiir

Ma peletan mõtteid sinust
hinges on raske kuid just
jonni ma ei jäta
need mõtted ma võtan
ja katan halli looriga nad
et ei saaks nad mind segada
mu mõtted need sinust
kui vihmasest sügisilmade vinust
kannavad endas seekord süngust
mitte südasuvist soojust ja helgust
nii nagu alati olnud on varem
võib-olla nii ongi parem
et see kerge hall mõttekardin
katab kõik
Ma korraks virgun
on see võit,
lahtirebimine
sissetallatud teest
või kõnnin ma sellel veel ja veel?
Ei, see tee nüüd rohtub
ja kunagi kuskil
kellegi teisega kohtub
ma isegi oma mõtteist kohkun
kui lihtsalt kõik läheb
kas taevased tähed
ka näevad seda
et rohtub mu rada
ning Linnutee taevane jada
ei näegi meid kahte
koos vaatamas taeva
või ootamas oma valget laeva

Aeg möödub linnutiivul
meeles vaid mõned viivud
su naljad ja omane muusikamaitse
millega end ma nende eest kaitsen
Võtan loori taas ja sellega katan
oma mõtted nii varjan ja matan
peidan ära eest nii endal
ei luba ma rohkem midagi tunda
vaid vahest miski mind justkui torkaks
nõelteravalt hinge suskab okka
kus näiliselt ükskõiksus endiselt lokkab

Võtan kardina halli ja katan
taaskord mõtted sinust ma matan
kas õnnestub seekord see täiesti
või hätta jään nagu ennegi
Kas seekord see kate nii jääbki sinna
ja mina võin vabana minema minna
vabana mõtteist, mis painavad
Ja edasi elamast segavad
Ei küsi ma endalt nüüd midagi
vaid lähen, ei pöördu ma tagasi
mõttes lehvitan sulle ja näe
veel hüvastijätuks sirutan käe
head teed ma soovin ja lahkun ise
kaugenen rajal, näin aina pisem
kuni kaon silmist viimseni
nii nagu poleks mind olnudki.



///////////////////////////////////////////////////////////////////////////////

Nii vahel võib tunda igaüks, et kuskil lõppeb tee ja sulgub uks. Mõtted tulevad ja lähevad, sageli kohe unuvad. Kohati jäävad ja painavad, enne kui lõplikult lahkuvad.

olla nii pisi - pisike
et mahtuda põrandaprakku
olla nii vaikselt - tasake
et siis vabatahtlikult maapakku
olla nii kõrval - piiludes ellu
et ükskord märkaks keegi
olla nii ära - võõras kõik melu
saavad hakkama abiksseegi
aga ma ise mu enese elu
sellest helgemaks küll ei muutu
praost vaadatu siiskui filmis näib
paneb muigama - minusse ei puutu

muutu....

ei näe ma praost midagi
vaid tolmu ja prügi
ei tea ma sedagi
kes eemal seal trügib
et mahtuda
järjekordsesse prakku
ning pressida ennast
ühte väiksesse vakku
muutuda pisimaks
sellest, mis oldud
kaduda silma eest
just kui polekski oldud
muutuda millekski
olematuks
tunda end justkui
nähtamatu
piiluda päriselu sealt
tundmata valu
vaadata teisi pealt
püüda palu
mis kukkuvad laua pealt
rõõmuraasud
ise vao sees
midagi ei tasu
eladki mõttetult
püüdes palu

nii ilus on ilm
kena valge ja puhas
oh sa mu särasilm
kelle tunded on tuhas
milleks süüdistad mind vaid
pead lumesse peidad
teist nii narri kui mind
tõesti raske on leida
saa juba ükskord üle - kauavõib
mu punnsilm - nõme
:)

illotsa ilmaga õvve pääl
kõikjal aina lund ma nää
lumi siin ja lumi sääl
lumitse om miul ka kää
palle püüdse teta ma
lumemehe veereta
es tost tulle medagi
lumi laiali läits tiad.

kuigi lumi on maas
hing mul ikka rahu ei saa
miski painab ja närib
mu sees.

selline pinge,
heida või hinge,
muidu vist rahu ei saa.

heida päälegi end lumme
ma kae päält kos heng sul tulleb
Äkitsi rahu maa pial
ja hengel om olla hia

Tahaks olla sinu sigarett
ja hõõguv tuli selle otsas.
Tahaks olla linnulaul su metsas
ja sinu sokke vinnav paharett...

Kui vaid suudaks olla hetk su ajas
ja valupisar sinu põsel.
Tahaks saada kohvitassiks huulte vahel
japäiksepaisteks sinu majas.

ainus soov on olla osa sinust
mõni pisiasi mida sa ei märka
Tahaks olla voodi milles ärkad,
et sa korraks tunneks rõõmu minust.

Tahaks olla miski millest sa ei tunne valu
tahaks olla paber olla kiri,
üksainus leht mida välja sa ei tiri,
kuid olla mina ise,seda ma ei talu...

/ramartini /

Jooksen koos sinuga ajaga võidu,
lagunev rippsild me jalge all kõigub.
Trotsides ohte pea-ees jooksed tulle,
elu on ilus-kõik lihtne näib sulle.
Vajuta pidurit,aeg võta maha.
Tõesti kas kõrgelt sa kukkuda tahaks?
Kui sa mu`st hoolid,siis seisata hetkeks
ning minu sõnade üle sa mõtle...
Hoiaksin aastaid su kätt oma käes,
näha sind tahaksin jah iga päev.
Mõistuse häält aga kuulda ma võtan.
Ütleb see mulle,et liialt ma ruttan.
Habras me õnn,palun hoiame seda.
Kahju kui kord peaks ta purunema.
Seepärast hoian sind tormamast tulle
-kaotamiseks liig kallis sa mulle.....

/Kaja/

päike vaevu metsapiiril piilub
pakane mu autoukse kinni kiilub
lumelabidata üldse poleks elu
sallid käpikud kõik muumelu
kuulub minu talveelumõmu manu
sestap ikka rõõmus olen ma
sest teisiti ei taha ja ei saa
küllap nii just peabki olema

Hr. noh, kas seal pildil oled tõesti sina :) :)

Ma arvan, et pildil on ikka hr.noh ise, aga küsimus on hoopis muus!
Kas hr.noh ja lihtsalt noh polegi üks ja seesama isik?

Vististi ikka mitte, sest üks on ikkagi härra ja teine pole härra, kas ta sellepärast veel härrasmees on, ei tea pole au tunda,noh.

Asi pole üldsegi selles, kes on härra ja kes pole härra, vaid selles, et ühel on täpitähed ja teisel mitte. Kusjuures ma ei pea silmas kopeeritud luuletust.

Ilmselt on herr noh ikka keegi teine, kui teie narritaja "noh" siin..kindlasti on ta sama ilus kui pildil..oeh, mul tuleb kohe luuletuhin peale kui teda vaatan..;)))
Aga eks nad ikka erinevad isikud ole, ei usu et päevapealt kellestki härra saab..võibla ehk herr, aga see on aint kirjapildis nii ehk nimes..;b
Luuletused on siin võrratud! - seda tahtsin ütelda;)

Писун для Читаря старался.
В мученьях самовыражался.
Не спал ночами,слог точил.
А Читарь на горшок ходил,
И этим слогом подтирался.
Ворча притом "ядрёна мать",
Помягче следует писать.

/Zibik/

Tervitused unetutele:)

Tervitus Teilegi, hr.noh!:)))
............................................

Tuli lumi talve loaga,
valged tuuled akna taga.
Vaevab uni kassipoega,
nurru lööb ja aina magab.

Tuuled akna taga,
aga toas on soe.
Tuuled akna taga,
magab kassipoeg.

Kas on vurrud kaasas moega,
lokiks neid või kärbiks vähe?
Vaevab mure kassipoega,
tuhat totrust tuleb pähe.

Tuuled akna taga,
aga toas on soe.
Tuuled akna taga,
magab kassipoeg.

/........../

Muusika – kas on midagi kaunimat?
Muusika – see on elu, kirg, püüd.
Kui ka viimse kõnemehe hääl raugeb,
jääb ikka kostma kutsuv pillihüüd.

Kui kõlab üksainus toon,
kõlab jõuliselt, või siis helgelt,
siis kokku tõmbub veresoon
ja kõrv kuulatab pingsalt.

Kuulatab, kas on see tuttav viis,
iga noot mälestusi täis,
või on see veel võõras, tundmatu ja uus,
üllatusi, ootamatusi täis.

/ Katrin Olhovikov /

Kunagi külapeol. Mingi traktorist nägi, et tema vana pruut taga nurgas
istub võõra kuti süles.Ise veidi joogine, aga kutsus tüdrukut tantsima.
Ei tüdruk tahtnud vana peikaga midagist enam. Traktorist võttis käest
kinni ja tõmbas ühe ropsuga plika kuti sülest minema.Seejärel jäi
kõigil teistel ümberringi korraks nägu pikaks. Nimelt nurgas istuval kutil jäi
veel aurav ja märg ots püksiaugust välja paistma. Vot mille peal tädi
oma laia seelikuga nii mõnusalt istus:))

aga...asi ei anna häbeneda
elu tahab elamist
sugu tahab tegemist
kui kõik on õige
milleks oodata
juhust ei või jätta
kasutamatta -
juhustest algabki kõik...

einohh, koerad teevad sugu
pulmitavad, pole lugu
kasvõi iga nurga peal
tegutsemas nemad seal
juhustest neil algab kõik

inimloom võiks vähe valida
kuhu minna tegema
mitte kuskil tantsupeol
süles olles mõnel reol
alus panna tulevasel põlvel
teha seda kasvõi hanges
:)

Armastus tuli hetkeks
ja katkes siis
ta meenutas sügisest päikest,
mis õrnalt, kuid väsinult naeratas kord
ja väljendas igatsust väikest.

Ei mõistnud ma seda välgatust,
ei saanud aru ta mõttest.
Mis juhtus? Ilmselt tabasin end
päikse salakavalast võttest?
Ma nautisin hetke
ja koomale siis
võtsin palitu hõlmad ja krae,
veel kaugusest minuni jõudis siis
päikse südamlik kurblik naer.

Kes küll õpetaks nautima
sügise kulda
ja piiluvaid päikesehelke?
Tuli talv ja rangelt kaanetas siis
selle võluva sügisehetke.

Kas tõesti mulle

säravad Su silmad?

Su kõrvad valla minu kõnele?

Su kihar ootab kohtumist mu käega,

Su huulenurk mu naeratust?

Nüüd aitab, küllalt!

Ripsmed langeta.

Oh, ära ahvatle mind enam!

Või hoopis, ahvatle, ahvatle......

küll
ma mõtlesin
kuhu
jäänud on
noh
nüüd selge on see
ta käib
armuteel....

ja kuigi sügisest saanud on
talv
luulenurk ikka sama on
tal....



Toimetatud 1 kord(a). Viimati la-femme 09.01.2011 21.31.

Tuu om tore
et üits kõrs
om leidnu
tõise kõrre
Kuus nad
kõikvan tuulen
kinnikleepunuva huule
käsi käes
neid aina näeb
õnnest kilab silmgi pään
Tuu om tõeste
väga hää...:)