Unetute nurgake
Sõnamaraton
| mj 30. juuli 2011, kl 20.44 |
| black panther 30. juuli 2011, kl 22.50 |
| VagrantCat 31. juuli 2011, kl 03.08 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 797 |
kassi-inimesena koiradest:)
linnakorterisse a la ciuhiuhuauhauaa(kõik saavad aru!) ja toakask - jookseb kolm tiiru lillepoti ümber..... no ühesõnaga - vidin e tibikoer, peaaegu kass nagu....
metsa sees ja tarastatud territooriumil - baskervill õues ja pisike nähvits toas.
suured koerad
väiksed koerad
kutsikatel kellad kaelas.P
linnakorterisse a la ciuhiuhuauhauaa(kõik saavad aru!) ja toakask - jookseb kolm tiiru lillepoti ümber..... no ühesõnaga - vidin e tibikoer, peaaegu kass nagu....
metsa sees ja tarastatud territooriumil - baskervill õues ja pisike nähvits toas.
suured koerad
väiksed koerad
kutsikatel kellad kaelas.P
| Rexx 31. juuli 2011, kl 11.25 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 1,273 |
| panther 31. juuli 2011, kl 11.52 |
Hommik!:)
Hetkel koera pole ja arvatavasti niipea ei võta ka, sest ta on siiski pereliige, kes nõuab oma aja ja tema järgi tuleb oma elu sättida nii mõnigi kord.:) Pealegi... neljajalgse sõbra kaotus pole sugugi nii kerge kui arvatakse.:(
Aga samas on olnud mu elus nii mõnigi tore koerahärra ja -preili.:) Esimene, keda oma lapsepõlvest mäletan, oli puhas krants, Pitsu nimeks. Selline bolonkasuurune madal musta pika lokkis karvaga ja pruunide jalakestega penirakats, saba uljalt rõngas. Ajas hasartselt taga kõiki hiiri, rotte ja kaevas isegi mutte välja mullahunnikutest, mis kogemata kombel tema nina alla võisid tekkida. Ronis kõrgustesse.:) Redelit mööda maja katusele sibada polnud tema jaoks mingi probleem...allatulek juba oli.:) Sellised olukorrad lahendas ta sellega, et hüppas katuseservalt alla lihtsalt. Vahel ronis ka mööda õunapuu najale jäetud redelit puu otsa...:) Alati reibas ja vitaalne. Põgenes vahel mõneks päevaks ula peale pruute vaatama.:) Kord saime ta juhuslikult kätte mitukümmend kilomeetrit kodunt eemal kui hobusega sai ratsutamas käidud ja märgatud üht enda koerale väga sarnast neljajalgset, kes imekombel reageeris Pitsu nimele ja lonkis saba lehvitades laisalt ligi.:) Oli küll meie koer, ainult vähe räsitud ja pureda saanud, sest arvata võib, et tema pruuti ihaldasid ka teised isapenid.
See koer suri minu käte vahel kõrges eas. Elas inimeste aastates ligi 14ks ja lõpus oli ta juba peaaegu pime ning jõuetu. Mäletan, et olin ise tulin suvel pikalt reisilt ning läksin esimese asjana teda tervitama. Tegin talle pikalt pai kui ta oma asemel jõuetuna lebas ja siis vaatas ta oma tuhmide silmadega mulle otsa ning ohkas kuidagi raskelt ning ta pea vajus seejärel lõdvalt asemele.:( Arvasin, et jäi magama ehk, aga siis avastasin, et ta enam ei hinga....:(
Pärast PItsut tuli Kutti. Tema tõi meile ühel õhtul keegi tuttavaist, kes teadis, et meil hetkel koera pole ja tema pidi kuidagi oma koera järglased laiali poetama. Oli imepisikene valge-oranžikirju kuts, kes meenutas oma olekult ja välimuselt bernhandiini kutsikat. Tooja kinnitas, et tegu on isase koeraga ja jäime kõik rahulolevalt uskuma. Samuti kinnitas, et koera ilmale toonud kuts on ise suht pisike ja pole vaja karta, et see koer suureks elukaks kasvab, kes kogu ümbruskonda hiljem oam terrori all võiks hoida. Panimegi siis nimeks koerale Kutt.:) Hiljem koera kasvades, selgus, et tegu on meie suureks üllatuseks siiski järglasi tootva neljajalgsega ning ega ta nüüd eriti pisike polnud. Nimi jäi tal siiski samaks, aga suuruselt andis kollimõõdu välja küll.:)
Tema ajas meie kodu juures hiljem auto alla purjus naabrimees, kes kihutada armastas.:(
Siis, mõni aeg hiljem tuli meie juurde Tommy.:) Toodi samuti kuskilt pesakonnast ülejäänuna. Üleni helehall karvapall, kes isegi süüa veel ei osanud õieti ja niutsus kõik ööd. Võtsin tema järel kasimise ja tema öise lohutamise enda kanda. Tundus, et kutsikas pidas mind oma emaks ja järgnes mulle kõikjale.:) Ka juba suurena - siis juba arvatavasti harjumusest. Ma ei saanud peaaegu mitte kuhugi minna, ilma et tema mul järel poleks käinud. PIdin ta selleks ajaks kuskile kinni panema kui ise tahtsin kodust eemale saada. Kuid kui tal õnnestus kuidagi vabaneda oma vangistusest, oli ta mul jälgipidi järel, isegi kui olin endameelest juba üsna suure edumaa saavutanud. Koer kasvas suureks ja nägi välja nagu pesueht Türgi lambakoer. Paljud pidasidki teda puhtatõuliseks kuigi seda ta siiski polnud. Minu jaoks polnud see oluline, ta oli minu neljajalgne sõber. Nii mõnigi kord tiris ta mind meie ühisel jooksuretkel metsa mõne jänese jälgi ajama ja pidin nägema kurja vaeva, et seda koera ohjata ja ta sealt jälle välja tirida.:) Kahjuks läks see metsalembus talle kalliks maksma. Ühel päeval oli tema ja lisaks veel teine väike valge kuts meie majapidamisest kadunud, hoolimata sellest, et püüdsime neid ikka kinni hoida. Samjas on koertel vaja ju ka vabalt joosta ja niimoodi nad koos valge noore koeraga arvatavasti plehku panidki. Otsisime ja muretsesime, aga lootsime, et ehk läksid korraks uitama ja on varsti tagasi. Paar päeva hiljem hakkasin hommikul rongile minema, et tööle jõuda ja avastasin äkitsi metstukast meie pere valge noore koera. Ta seisis ja värises, kael üleni verine. Ei reageerinud minu rääkimisele ja paitustele, seisisi klaasistunud silmadega ja värises lihtsalt. Võtsin selle väikse koera kaenalsse ja viisin koju, Tommyt ei olnud mitte kusagil.:( Ja nii ta kaduski. Isa arvas väiksema koera vigastusi vaadates, et tegu on metslooma rünnakuga (kas rebane või siis tõesti hunt),millest suurem koer ei pääsenudki.:(
Pärast seda arvasin, et mitte iialgi enam ei võta ma endale koera, paraku läks nii, et pärast teda tulid, tõsi küll mõni aasta hiljem, veel 2 papretega sakslast, kellega koos ma nägin ja elasin läbi nii üht koma teist.:)
Ka need on nüüdseks siitilmast koerte paradiisi rännanud ning mina arvan, et järgmise koera võtan siis kui pensionil olen. Hea end vormis hoida nendega koos jooksmas käies või ujumas näiteks.:)))))) Mis tõugu nad võiks olla? Vaevalt, et ma seda tean, vahet pole, sõber on sõber, olgu siis see koera hing mis tahes karva või suuruses kehas.:)
Hetkel koera pole ja arvatavasti niipea ei võta ka, sest ta on siiski pereliige, kes nõuab oma aja ja tema järgi tuleb oma elu sättida nii mõnigi kord.:) Pealegi... neljajalgse sõbra kaotus pole sugugi nii kerge kui arvatakse.:(
Aga samas on olnud mu elus nii mõnigi tore koerahärra ja -preili.:) Esimene, keda oma lapsepõlvest mäletan, oli puhas krants, Pitsu nimeks. Selline bolonkasuurune madal musta pika lokkis karvaga ja pruunide jalakestega penirakats, saba uljalt rõngas. Ajas hasartselt taga kõiki hiiri, rotte ja kaevas isegi mutte välja mullahunnikutest, mis kogemata kombel tema nina alla võisid tekkida. Ronis kõrgustesse.:) Redelit mööda maja katusele sibada polnud tema jaoks mingi probleem...allatulek juba oli.:) Sellised olukorrad lahendas ta sellega, et hüppas katuseservalt alla lihtsalt. Vahel ronis ka mööda õunapuu najale jäetud redelit puu otsa...:) Alati reibas ja vitaalne. Põgenes vahel mõneks päevaks ula peale pruute vaatama.:) Kord saime ta juhuslikult kätte mitukümmend kilomeetrit kodunt eemal kui hobusega sai ratsutamas käidud ja märgatud üht enda koerale väga sarnast neljajalgset, kes imekombel reageeris Pitsu nimele ja lonkis saba lehvitades laisalt ligi.:) Oli küll meie koer, ainult vähe räsitud ja pureda saanud, sest arvata võib, et tema pruuti ihaldasid ka teised isapenid.
See koer suri minu käte vahel kõrges eas. Elas inimeste aastates ligi 14ks ja lõpus oli ta juba peaaegu pime ning jõuetu. Mäletan, et olin ise tulin suvel pikalt reisilt ning läksin esimese asjana teda tervitama. Tegin talle pikalt pai kui ta oma asemel jõuetuna lebas ja siis vaatas ta oma tuhmide silmadega mulle otsa ning ohkas kuidagi raskelt ning ta pea vajus seejärel lõdvalt asemele.:( Arvasin, et jäi magama ehk, aga siis avastasin, et ta enam ei hinga....:(
Pärast PItsut tuli Kutti. Tema tõi meile ühel õhtul keegi tuttavaist, kes teadis, et meil hetkel koera pole ja tema pidi kuidagi oma koera järglased laiali poetama. Oli imepisikene valge-oranžikirju kuts, kes meenutas oma olekult ja välimuselt bernhandiini kutsikat. Tooja kinnitas, et tegu on isase koeraga ja jäime kõik rahulolevalt uskuma. Samuti kinnitas, et koera ilmale toonud kuts on ise suht pisike ja pole vaja karta, et see koer suureks elukaks kasvab, kes kogu ümbruskonda hiljem oam terrori all võiks hoida. Panimegi siis nimeks koerale Kutt.:) Hiljem koera kasvades, selgus, et tegu on meie suureks üllatuseks siiski järglasi tootva neljajalgsega ning ega ta nüüd eriti pisike polnud. Nimi jäi tal siiski samaks, aga suuruselt andis kollimõõdu välja küll.:)
Tema ajas meie kodu juures hiljem auto alla purjus naabrimees, kes kihutada armastas.:(
Siis, mõni aeg hiljem tuli meie juurde Tommy.:) Toodi samuti kuskilt pesakonnast ülejäänuna. Üleni helehall karvapall, kes isegi süüa veel ei osanud õieti ja niutsus kõik ööd. Võtsin tema järel kasimise ja tema öise lohutamise enda kanda. Tundus, et kutsikas pidas mind oma emaks ja järgnes mulle kõikjale.:) Ka juba suurena - siis juba arvatavasti harjumusest. Ma ei saanud peaaegu mitte kuhugi minna, ilma et tema mul järel poleks käinud. PIdin ta selleks ajaks kuskile kinni panema kui ise tahtsin kodust eemale saada. Kuid kui tal õnnestus kuidagi vabaneda oma vangistusest, oli ta mul jälgipidi järel, isegi kui olin endameelest juba üsna suure edumaa saavutanud. Koer kasvas suureks ja nägi välja nagu pesueht Türgi lambakoer. Paljud pidasidki teda puhtatõuliseks kuigi seda ta siiski polnud. Minu jaoks polnud see oluline, ta oli minu neljajalgne sõber. Nii mõnigi kord tiris ta mind meie ühisel jooksuretkel metsa mõne jänese jälgi ajama ja pidin nägema kurja vaeva, et seda koera ohjata ja ta sealt jälle välja tirida.:) Kahjuks läks see metsalembus talle kalliks maksma. Ühel päeval oli tema ja lisaks veel teine väike valge kuts meie majapidamisest kadunud, hoolimata sellest, et püüdsime neid ikka kinni hoida. Samjas on koertel vaja ju ka vabalt joosta ja niimoodi nad koos valge noore koeraga arvatavasti plehku panidki. Otsisime ja muretsesime, aga lootsime, et ehk läksid korraks uitama ja on varsti tagasi. Paar päeva hiljem hakkasin hommikul rongile minema, et tööle jõuda ja avastasin äkitsi metstukast meie pere valge noore koera. Ta seisis ja värises, kael üleni verine. Ei reageerinud minu rääkimisele ja paitustele, seisisi klaasistunud silmadega ja värises lihtsalt. Võtsin selle väikse koera kaenalsse ja viisin koju, Tommyt ei olnud mitte kusagil.:( Ja nii ta kaduski. Isa arvas väiksema koera vigastusi vaadates, et tegu on metslooma rünnakuga (kas rebane või siis tõesti hunt),millest suurem koer ei pääsenudki.:(
Pärast seda arvasin, et mitte iialgi enam ei võta ma endale koera, paraku läks nii, et pärast teda tulid, tõsi küll mõni aasta hiljem, veel 2 papretega sakslast, kellega koos ma nägin ja elasin läbi nii üht koma teist.:)
Ka need on nüüdseks siitilmast koerte paradiisi rännanud ning mina arvan, et järgmise koera võtan siis kui pensionil olen. Hea end vormis hoida nendega koos jooksmas käies või ujumas näiteks.:)))))) Mis tõugu nad võiks olla? Vaevalt, et ma seda tean, vahet pole, sõber on sõber, olgu siis see koera hing mis tahes karva või suuruses kehas.:)
| Anja-Nanja 31. juuli 2011, kl 16.55 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 2,986 |
| Anja-Nanja 31. juuli 2011, kl 20.13 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 2,986 |
| Anja-Nanja 31. juuli 2011, kl 20.18 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 2,986 |
| -frukt- 31. juuli 2011, kl 20.22 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 814 |
RR on alati hädaldand, et siin on igav ja vaja oleks midagi ette võtta.
ja kui siin tekkiski elumärke seoses küsimustele vastuste otsimisega, siis jälle polnud ta rahul: muudkui guudeldate!
no ja siis lõpuks saabus tema tähetund küsimuse esitamise näol. mina kohe mõtlema, et nii lihtne see vastuse leidmine ometi olla ei saa, et siin on mingi konks.
kahjuks mõtlesin üle:(
ja kui siin tekkiski elumärke seoses küsimustele vastuste otsimisega, siis jälle polnud ta rahul: muudkui guudeldate!
no ja siis lõpuks saabus tema tähetund küsimuse esitamise näol. mina kohe mõtlema, et nii lihtne see vastuse leidmine ometi olla ei saa, et siin on mingi konks.
kahjuks mõtlesin üle:(
| Anja-Nanja 31. juuli 2011, kl 20.22 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 2,986 |
| -frukt- 31. juuli 2011, kl 20.51 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 814 |
vaatasin need suurte-väikeste koerte pildid üle. korgikoer hakkas kohe silma:)
minu lemmik:)
suurtest koertest on üle kõige ikkagi saksa lambakoer.
ühel naabril oli kunagi rotveiler. talle oli suur aed tehtud ja seal ta haukus igaühe peale. kõik kartsid teda.
siis äkki sai ta oma aiast välja, jooksis siin majade vahel ringi. aga inimesed teda ei huvitanudki, tema tahtis hoopis ümbrusega tutvuda:)
(hirmus oli ikkagi)
minu lemmik:)
suurtest koertest on üle kõige ikkagi saksa lambakoer.
ühel naabril oli kunagi rotveiler. talle oli suur aed tehtud ja seal ta haukus igaühe peale. kõik kartsid teda.
siis äkki sai ta oma aiast välja, jooksis siin majade vahel ringi. aga inimesed teda ei huvitanudki, tema tahtis hoopis ümbrusega tutvuda:)
(hirmus oli ikkagi)
| Anja-Nanja 31. juuli 2011, kl 21.27 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 2,986 |
| Raivo 31. juuli 2011, kl 21.58 |
| VagrantCat 01. august 2011, kl 14.57 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 797 |
keskhommik imeline!
midaasja, lehmaliiter päevalilleõli puruks pillatud ja tramm rööbastelt maas? ei lähe läbi:P
daamist, kellele kuulub maailma suurim margikogu ja kelle omad on kõik kuningriigi luiged ja tema koertest
aga küsiks konksuga küsimuse-
-. kuninganna victoria ja michelangelo taavet(ok, koopia) . kus on konks?
midaasja, lehmaliiter päevalilleõli puruks pillatud ja tramm rööbastelt maas? ei lähe läbi:P
daamist, kellele kuulub maailma suurim margikogu ja kelle omad on kõik kuningriigi luiged ja tema koertest
aga küsiks konksuga küsimuse-
-. kuninganna victoria ja michelangelo taavet(ok, koopia) . kus on konks?
| la-femme 01. august 2011, kl 16.12 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 1,844 |
| la-femme 01. august 2011, kl 16.16 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 1,844 |
| Ropp-Raivo 01. august 2011, kl 16.46 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 501 |
| la-femme 01. august 2011, kl 17.29 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 1,844 |
| Ropp-Raivo 01. august 2011, kl 20.55 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 501 |
| Ropp-Raivo 01. august 2011, kl 20.55 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 501 |
| la-femme 01. august 2011, kl 21.39 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 1,844 |
Kole kangekaelne oled!
Küsimusest aru ei saa, aga ei googelda kah!
Kannan siis kandikul ette:
http://www.turismo.intoscana.it/allthingstuscany...
Loe artikli viimast lõiku.
Vabandan sõnavääratuse pärast: jutt ei ole mitte maalist, vaid skulptuurist.
Kuigi küsimuse seisukohalt ei oma see tähtsust.
Küsimusest aru ei saa, aga ei googelda kah!
Kannan siis kandikul ette:
http://www.turismo.intoscana.it/allthingstuscany...
Loe artikli viimast lõiku.
Vabandan sõnavääratuse pärast: jutt ei ole mitte maalist, vaid skulptuurist.
Kuigi küsimuse seisukohalt ei oma see tähtsust.
| z 01. august 2011, kl 21.59 |
| z 01. august 2011, kl 22.03 |
| la-femme 01. august 2011, kl 22.12 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 1,844 |
| VagrantCat 01. august 2011, kl 22.37 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 797 |
ahah, no tuli lõpuks õige vastus.
kuninganna victoria nõudmisel paigutati taavetile viigileht kuhu vaja, kunst kuulub rahvale ja rahvas oli õnnelik. konks selles, et viigileht paigutati kuju külge konksudega.........
lihtsam oleks olnud a la calvin clein, aga noh..............
http://www.artinthepicture.com/blog/?p=66
kuninganna victoria nõudmisel paigutati taavetile viigileht kuhu vaja, kunst kuulub rahvale ja rahvas oli õnnelik. konks selles, et viigileht paigutati kuju külge konksudega.........
lihtsam oleks olnud a la calvin clein, aga noh..............
http://www.artinthepicture.com/blog/?p=66
| la-femme 01. august 2011, kl 22.59 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 1,844 |
Lisa postitus