See lugu meenus mulle siis, kui hiljuti lugesin ajalehest, kuidas Eesti Uisuliidus arutleti noore sportlase valmisoleku üle minna MM-ile oma riiki esindama, kusjuures asjaosaline ise, tema treener (ja ehk ka lapsevanem?) jäeti koosolekule üldse kutsumata ja nende arvamust ei küsitud. Otsus tehti teist poolt ära kuulamata.
Et ka miskit ei ole vahepeal muutunud!
Kogukonna koosolek
Hunt esitas lõvile, loomade valitsejale, kaebuse lammaste kohta - need polevat sugugi ausad.
Rebane, kes oli hundi sõbramees, asus ka hundi poolele ja nõustus tema arvamusega.
Kuna lõvi hunti ja rebast teadis, ei olnud nende jutt tema silmis kuigi usaldusväärne. Et arusaamatusi vältida ja hilisemaid võimalikke etteheiteid ära hoida, pidas lõvi õigemaks metsaelanike koosoleku kokku kutsuda ja hundi kaebust arutada. Ühtlasi võiks siis igaüks öelda, mis ta hundist endast arvab.
Valitseja kutsel tuli kokku suur hulk igasuguseid sarvilisi, sabalisi ja sulelisi.
Üksmeelselt jõuti otsusele, et hunt on tuntud kui korralik loom ja miks ei võiks ta siis lambaid külastada. Nii jäid hundi patud avalikkuse ette toomata.
Aga miks ei olnud lammaste häält kuulda?
Nad oleksid võinud ometi endi kaitseks ja hundi vastu välja astuda!
Lõid nad ehk araks?
Ei! Seal polnudki lambaid. Nad olid jäetud kutsumata.
Mis õiglast korda sa ka ilmas raja,
kui asja juhitakse riukameeste poolt,
siis - küllap oskavad nad kanda hoolt,
et konkse keerata, kuis neile vaja.
/ I.Krõlov /