Jutt läks vahepeal päris rappa. Aga seal vist kepikõndi teha ei saa, ikka kõva maapind, kuhu toetada, peab all olema.
Suuskadel saab praegu soost hästi läbi minna, ei vaju sisse ega midagi. Kepid ka abiks.
Aga....kui lähekski õige ja vaataks, mis soos toimub? Kas kaasatulijaid on?
Sõit tuleb päris pikk, annab maratonimõõdu välja küll.
Niisiis -
Sohu!
Vanasti tulnud pardiajajad* korra Pärnumaal Pärnu-Jaagupi kihelkonda Suigu valda, Tabria külasse Tani talusse.
Pererahvas ja kari jooksnud eest ära, ainult peremees Hans ei jõudnud õigel ajal ära põgeneda. Nähes, et võimata ära pääseda, peitnud Hans enese laudile põhkude alla ära. Pardiajajad otsima. Arvavad, et pererahvas enese ära peitnud. Eks leiagi viimaks Hansu õlgede alt üles. Kisuvad mehe sealt välja.
"Kus su varandus on?" pärivad pardiajajad.
"Mis mul on, kõik teie silma ees näha!"
"Kus su hõberaha?"
"Kust vaene talupoeg hõbedat võtab! Hea, kui aastas paar korda vaskkopikat saab näha!"
Pardiajajad ei usu Hansu juttu. Hakkavad otsima. Otsivad kõik kirstud, kapid läbi, ei leia raha.
Pardiajajad pärima: "Ütle, missugusel külamehel on raha! Vii meid sinna!"
"Kust külamehedki raha võtnud. Vaesed kõik kui kirikurotid."
"Kust siis rahamehi leida? Mõisast muidugi?"
"Võib olla! Ehk mõisates on."
"Hea küll, vii meid lähemasse mõisa, kus tead raha olevat!"
Hans viivitab. Ei taha minna. Pardiajajad märkavad ta kõhklemist. Pööravad piigi otsad ta poole.
"Ära viida asjata aega! Ruttu teele!"
Hans ümiseb iseeneses: "Või röövlid ristiinimeste juurde! Röövlite koht on soos!"
Vasta vaidlemata läheb Hans röövlite salgaga teele. Ei vii neid ühtigi mõisa poole, vaid Pööravere suurde sohu Kergu poole.
Esiti lähevad pardiajajad kartmatalt Hansu järele. Kui aga soo vasta tuleb, löövad mehed kahtlema.
"Kuhu sa meid viid?"
"Eks ikka mõisa!"
"Aga siin on ju soo!"
"Läbi soo läheb kõige sirgem tee!"
Pardiajajad sammuvad veel natuke maad Hansu järele, kuni ju põlvini sohu vajuvad. Nüüd märkavad, et õiget lugu ei ole.
"Kuhu sa meid viid?" käratavad röövlid.
"Sinna, kus teie koht! Kas arvate, et ma nii loll olen ja teid saagile viin? Olgu kui suur vaenlane, olgu ka mõisnik, teid ma talle ometi võõraks ei soovi. Sohu, põrgu te kuulute, sinna minge!"
Küll püüab Hans pardiajajad niisugusesse kohta viia, kust nad enam välja ei pääseks, aga vaenlastel läheb korda Hans kinni võtta, enne kui nõu oleks täide saadetud.
Vaenlased viivad Hansu soost välja, seovad kahe hobuse vahele ja kisuvad lõhki. Hans ei tahtnud röövleid mõisa viia, selle eest pidi ta elust ilma jääma.
See tee, kust Hans pardiajajaid sohu viis, on praegu alles näha. Hiljemini on seda katsutud korraldada, kuid korralikuks pole seda kunagi suudetud teha. Tee kannab meie päevil Vene tee nime. Pardiajajad, kes oma teejuhi tapsid, olid venelased.
/ Rahvajutt /
* Pardiajaja - sõjaröövel. Põhjasõja ajal olid need sõja jälgil käinud riisujatest venelased.