Lähenevate pühade ja tekkinud munapaanika tõttu üks asjakohane jutuke.:)
Ennevanasti olnud mehikul ilusad, läikivad, kullakarva munad, kanal aga inetud, mustad ja lapilised munad.
Mehiku-emand oli oma toredatele munadele väga uhke. Iga kord, kui ta kana-memmega kokku sai, upitas ta noka ülbelt püsti, laimas teda upsakalt, naeris ja irivitas ning käis ringi väga kõrgil kõnnakul.
Ühel päeval hüüdis mehiku-emand kana-memmele, kes metsaserval liiva sees ringi siblis:
”Tõõt, tõõt – tühi pesa!
Minul kuus kullast muna,
kanal kaks kehva muna.
Tõõt, tõõt, tõõt...."
Seal tuli järsku võsa varjust välja käbe eideke, ähvardas sõrmega ja kurjustas: ”Uih, uih, mihuke uhke-pele! Et sa kah häbi tunneksid, va kergatskael!”
See käbe eideke polnud aga keegi muu kui Metsaema ise, kes valvab, et kõik linnud omavahel rahus elavad ega üksteisele ülekohut ei tee. Ja sellest päevast peale kadus mehiku munade toredus nagu tina tuhka, - kuue uhke kuldmuna asemele sai ta endale pessa ainult kaks muna, mis on pealegi üsna inetud. Kana muneb aga sellest päevast peale ilusaid lumivageid mune ja hoopiski rohkem kui kuus tükki aastas.
Nõndaviisi sai kana-memm mehiku-emandast palju rikkamaks, aga edevaks pole ta läinud veel tänapäevanigi.