Mu sõnad on kerged
kui taevast langevad helbed,
mis keerlevad õhus ning langevad siis
udusulina maha, vaid ainult üks viiv
neid näha saab õhus tiirlemas
siis jalge ees maas
nad lebavad taas.
Mu ees laiub lagendik ääretu valge
on lumi mu ees, saabaste all ja jalgel
Naudin süütuna näivat lumevälja
ja äkki ma astun kui enda seest välja
Soovin teha sel lõuendil oma joonist
mis sest, et puuduvad pintslid ja toonid
Astun sammu ma sellele paberile
teen jäljerea puhtale lõuendile
Tõmban sõrmega triipe ja sakke ma sinna
astun edasi selleks, et kuskile minna...
Kuhu sammud mind viivad
veel seda ei tea
või kasvavad tiivad
siis kõndima ei pea
Hetkeks mõtlesin ennast ma lumeväljal’
Kuid ärgates seisin ma ikka kui kaldal
Vaatasin enda ees siravat valget lund
veatut lõuendit, pehmet kui und
Ei teinud ma sinna ainsatki jälge
las jääda see ilusaks puhtaks ja helgeks...
//////////////////////////////////////////////////////////////////////
Üleeile sadas laia lund ja mitte ainult mõni tund. Sadas nõnda, et õhtul töölt koju minnes oli kõik senine määrdunud ja soolahall lumikate kadunud imelise valge vaiba alla, mis õhtul tänavalaternate valguses siras nii kutsuvalt, et ei suutnud sellelt oma silmi pöörata. Jalutasin koju ja tõmbasin sõrmega sakke kõnnitee ääres asuvatele lumavallidele justnagu oleksin koolilaps. Korraks vähemalt tekkis selline tunne, et kui nüüd mõni täiskasvanu mind näeks, küll vaataks imelikult, et kuhu see ometigi kõlbab...:)
Meenus eelmine talv ja päris suur lumelagendik, mida poolitas usinate jalgade poolt tehtud rajake. Siis oli keegi värskele päikese käes sillerdavale lumele joonistanud noote terve raja ulatuses ja see oli nii armas ning hingeminev ununematu pilt.
Need mõtted, mis mind seda siravat imephemet lund nähes tabasid, saidki niimoodi värsivormis siia kirjutatud.