Kesk ööjahedat kõrbe tähistaevas mu peal
ma seisan ja tunnen tühjust oma peas
Lihtsalt vaikides olen ja ümbrust tajun
kui kuskile vahemaailma äkitsi vajun...
El Cadejod seitsmekesi tantsuhoos
kontrapunktilise võtme laulule lisavad koos
kui sõrgade klõbinal kepslevad kaljul
ise vikerkaarevärveis laulmas valjult:
no somos los lobos
no somos los perros
somos los cadejos
Cadejos verdaderros
Neid vaadates mõtlen, kas tõesti on käes
La epoca del mito - Müüdi aeg
või kõigest üht oma pentsikuist unedest näen,
sulen silmad umbusuga ennast nüüd laen
Silmad avan ja juba taeva all lendan
vikerkaarekoerad nüüd peituvad minus endas
kuulen sosinaid vaikseid nende omi:
"Por el reino de los suenos", nii see vist oli...
Maandun seal, kus õhus nägin ma kodu
kuid nüüd on maja asemel ürgsete puude rodu
Kaks pirakat kivi metsaveerel
ühel neist raamat, hanesulg äärel
Nahkkaantega suur ja iidne teos
koltund lehed täis kirja mõistmatut peos
Imetlen imeilusalt maalitud tähti
ettevaatlikult sõrmega lapates lehti
Äkki aru saan sinna kirjutatust
loen kolletund lehelt sissekannet:
"Kirjuta siia kas või rida
ja mitte mõttetut ükskõik mida.
See raamat sisaldab iidset tarkust
kui põgened ilma, üles näidates argust,
tabab sind pimedus, mitte valgus."
Lugenud seda, kangestun hetkeks
hanesulg käes, sooritan mõtteis retke
oma teadvuse sügavustesse
otsides vastust küsimusele.
Mõtteid trügib mu peas nüüd omajagu
kuidas leida see õigemast õigem vagu?
"Haz el bien y no veas a quien."*
Leidsingi, mida ootan ma veel
Haaran sule ja.....
...ärkan ma sellest muinasjutust
raamat pea all põsele jätnud on triibu...:)))))
/////////////////////////////////
Nii juhtub kui jäädakse magama keset põneva raamatu lugemist. Unenäod tulevad kirevad ja mitte sugugi igavad...:)
*Tee head ja ära muretse, kellele.