Vabandust, et selle teema siia postitan, aga ma ei kujuta ette, kuhu mujale seda teha. Olen 25- aastane mees ja
olen alkohoolik.
Jah, olen joodik. See probleem on aastatega üha süvenenud. Isegi praegu, seda teksti kirjutades on mul juba 3. õlle käsil. Ok ma ei ole mingi suvaline parm, kes imeb endale igal õhtul 2 duubel bocki sisse ja elab kusagil räpases karuperses ning kelle elu mõte on teiste sarnaste "spetsialistidega" poe taga Ansipit kiruda. Ei. Mul on oma ehitusega tegelev ettevõte, saan endaga hästi hakkama, rahamuresid pole, aga igal õhtul tõmban ennast õllest täis (5-6 pudelit). Käin ka jõusaalis õhtuti ja enne trenni mõtlen alati, et täna poest läbi ei astu ning alkoholi ei osta. Aga midagi pole teha, ostan oma toidumoona ära ja nagu naksti panen korvi ka ühe korraliku kuuspaki sest et "no hea küll, homsest hakkan korralikuks" ja hui hakkangi. See on suletud ring. Pohmakaid nagu eriti ei olegi, hommikul on veidi hapu olemine, aga siis tõmban liitri mahla sisse ja ongi olemine juba enam-vähem.
Naist mul ei ole. Mitte et ma mingi koll oleks, vähemalt 5 naist on praegu nö ooterežiimil, kes oleks ilmselt kohe nõus leivad ühte kappi panema, aga ei viitsi nende kanadega koos elada, pole nagu millestki rääkida, ja kaua sa ikka ainult seksi teed.
Õigupoolest joodikuks saingi vist tänu oma eelmisele suhtele, kus olin täielik tuhvlialune. Naine oli emotsionaalselt väga kiinduv, lõpuks oli nii, et kusagil väljas enam käia ei tohtinud, sõpradega suhelda ei tohtinud, siis olid kohe silmad vees ja selline suhtumine et "sina mind üldse ei armasta" või midagi sarnast. Mina pehmeke siis olingi õhtuti kodus ja lakkusin vaikselt õlut, ning vahtisin telekat või olin netis. 5. aastal viskas sel naisel oma vangistatud "sinilinnust" kopa ette, leidis uue mehe ja tegi meie suhtele lõpu. Iseenesest oli see positiivne, sest ega minulgi tema vastu enam erilisi tundeid polnud. Kolisin sealt minema, uude kohta, aga üksinda joomine jätkus ka seal, harjumusest. (Muide pool aastat peale suhte lõppu, s.o. selle aasta alguses ta üritas veel midagi, aga saatsin ta üle türa, eneseuhkus lihtsalt ei lubanud ennast nii alandada ning ei saaks öelda, et kättemaks magus poleks olnud :)). Aga noh suhetele sõpradega jättis see oma jälje, olin viie aastaga nendest kuidagi kaugeks jäänud ning ilmselt neil olid minu suhtes samad tunded. Praegu küll suhtlen nendega, käime koos pidudel jne aga sama klappi mis varem, enam ei ole.
Olen uurinud ka seda AA asja aga niipalju kui ma aru olen saanud, siis on seal paras Vahitorni koosolek, mis pole absoluutselt minu teema. Avasin neljanda õlle. Terviseks...