Elas üks mees. Ühel päeval ta suri. Ta vaatas ennast ja imestas. Tema keha lebas voodil, temast oli jäänud vaid hing. See oli paljas ja läbipaistev. Mees oli nördinud: ilma kehata olla oli ebamugav. Tema mõtted ujusid hinges ringi nagu värvilised kalad. Tema mälestused lebasid hinge põhjas – kõigile näha. Nende hulgas oli ilusaid ja häid – selliseid, mida oli meeldiv kätte võtta. Aga oli ka selliseid, mis olid talle endalegi vastumeelsed. Ta püüdis ebameeldivad mälestused hingest välja raputada, aga see ei õnnestunud. Nüüd püüdis ta asetada sümpaatsemad mälestused ülespoole, nähtavamale ja astus siis edasi talle määratud teed mööda.
Jumal heitis mehele korraks pilgu ega öelnud midagi. Mees arvas, et küllap Jumal ei märganud tema halbu mälestusi, ja ta suundus heatujuliselt paradiisi poole. Pealegi oli Jumal paradiisi ukse tema ees lahti jätnud. Möödus mõni aeg – raske öelda, kui palju täpselt, sest siin kulges aeg hoopis teisiti kui Maa peal. Ühel päeval läks mees uuesti Jumala juurde.
„Miks sa tulid?“ küsis Jumal. „Ma ju ei sulgenud sinu ees paradiisi väravaid.“
„Issand, „ütles mees, „mul on halb sinu paradiisis. Ma kardan iga oma sammu. Liiga vähe on minu hinges head, see ei suuda katta halba. Mul on tunne, et kõik näevad, kui halb ma olen.“
„Mida sa siis tahad?“ küsis Jumal.
„Sa oled kõikvõimas ja kõikeandestav,“ ütles mees. „Sa nägid mind läbi, kuid ei peatanud mind, kui ma püüdsin varjata oma patte. Halasta mulle ja kaota mu hingest kõik halb.“
„Ma ootasin sinult hoopis teistsugust palvet,“ vastas Jumal, „aga olgu, ma teen, mis sa palud.“ Ja Jumal võttis mehe hingest kõik, mida too häbenes. Ta kõrvaldas mälestused reetmisest, argpükslikkusest, alatusest, valest, laimust, ahnusest ja laiskusest. Ent unustanud vihkamise, unustas mees ka armastuse, unustanud langemise, unustas ta ka tõusmise. Hing oli tühi ja kõle ning tundis end veel halvemini kui enne. Aga Jumal oli armulik ja pani hinge tagasi kõik, mis seda varem täitnud oli. Nüüd küsis mees: „Issand, mida ma pean tegema? Kui hea ja kuri on minus nii lahutamatult kokku sulanud, kuhu ma peaksin minema? Kas tõesti põrgu?“
„Mine tagasi paradiisi,“ vastas Looja, „sest ma pole loonud midagi peale paradiisi. Põrgut kannad sa ise endaga kaasas.“
Mees pöördus tagasi paradiisi. Möödus aeg ja taas tuli mees Jumala palge ette.
„Looja,“ ütles mees, „ma tunnen end ikka halvasti sinu paradiisis. Sa oled kõikvõimas ja kõikeandestav – halasta mulle ja andesta mu patud.“
„Ma ootasin sinult hoopis teistusugust palvet,“vastas Jumal, „aga olgu nõnda, nagu sa soovid.“ Ja ta andestas mehele kõik, mis too oli teinud.
Mees aga läks tagasi paradiisi. Möödus aeg ja taas oli mees Jumala ees. „Mida sa nüüd tahad?“ küsis Jumal.
„Suur Looja,“ ütles mees, „mul on halb sinu paradiisis. Oled kõikvõimas ja kõikeandestav ning andestasid mulle mu patud. Aga ma ise ei suuda endale andestada. Palun sind, aita mind!“
„Ma ootasin seda palvet,“ vastas Jumal, „kuid see on kivi, mida mina ei suuda tõsta.“