Kord oli Diogenes oma kerjakausiga jõe äärde läinud. Oli palav ilm, tal oli janu ja ta tahtis vett juua. Aga enne kui ta jõe äärde jõudis, jooksis temast lõõtsutades mööda üks koer, hüppas jõkke, sulistas seal ja jõi nii palju kui tahtis. Nüüd torkas Diogenesele pähe üks mõte: „See koer on minust palju vabam – tal pole vaja kerjakaussi kanda. Kui tema niimoodi hakkama saab, miks ei peaks siis mina ilma kerjakausita hakkama saama? See on mu ainuke vara ja ma pean valvama, et seda ära ei varastataks. Isegi öösiti katsun paar korda järele, kas ta on ikka alles.“ Nii viskaski Diogenes oma kerjakausi jõkke, kummardas koera ees ja tänas olemise suure sõnumi eest, mis ker oli talle toonud.
See mees, kel mitte midagi polnud, tegigi Aleksander Suure kadedaks. Küll pidi ta alles õnnetu olema! Ta tunnistas Diogenesele: „Kui jumal mul kunagi uuesti sündida laseb, palun temalt: „Seekord ära tee minust Aleksandrit – palun tee minust Diogenes.““
Diogenes puhkes täist kõrist naerma ja kutsus enda juurde selle koera – nad olid vahepeal sõbraks saanud ja koos elama hakanud – ta kutsus koera enda juurde ja ütles:“Kuula ometi, mis lollusi see mees siin räägib! Ta tahab järgmises elus Diogenes olla! Miks järgmises elus? Milleks edasi lükata? Kes teab, mida järgmine elu tuua võib? Isegi homses päevas ei saa kindel olla, isegi järgmises hetkes ei saa kindel olla – mis siis veel rääkida järgmisest elust! Kui sa tahas tõesti Diogenes olla, võid selleks otsekohe saada, siin ja praegu. Viska oma riided jõkke ja unusta kogu maailmavallutus! Tead ju isegi, et see on mõttetu.
Muidugi ei suutnud Aleksander seda kutset vastu võtta. Ta vastas: „Tänan kutsumast. Praegu ei saa ma seda veel teha, aga järgmises elus....“
Diogenes küsis tema käest: „Kuhu sa nüüd lähed? Ja mida pärast maailma vallutamist õieti peale hakkad?“
„Puhkan,“ vastas Aleksander.
„Täielik lollus,“ Ütles talle Diogenes. „Mina puhkan juba praegugi!!