Unetute nurgake
Head talve algust!
Arve Ametnik 10. september 2017, kl 23.05 |
Salakana 10. september 2017, kl 23.27 |
Vihmakiisk 11. september 2017, kl 16.36 |
Arve Ametnik 11. september 2017, kl 18.43 |
Vihmakiisk 11. september 2017, kl 23.23 |
Vihmaliisk 11. september 2017, kl 23.34 |
Arve Ametnik 12. september 2017, kl 00.00 |
Iga naise põlvi keelega juba ei värista.
Vanaisa omas kergemeelsuses arvas, et paljalt ( ta ise oli seks puhuks riided seljast heitnud) keele näitamisega asi piirdub ja nii see võlg tekkis, sest alati taheti enamat, kui vanaisal parasjagu välja pakkuda oli, sest selle eriti mitte mõtleva peaga ilmaimet ei soorita ja kui ta ükskord ametist tulles keele magusa marjateega ära kõrvetas, oli nädalaks ametiga aamen. Aga raha oli ette võetud. Kolis küll mujale, et alustab valgelt lehelt, aga see eelmine leht jõudis tahes-tahtmata talle järele. Keelemeeste kuulsus ületab iga valla piirid.
Vanaisa omas kergemeelsuses arvas, et paljalt ( ta ise oli seks puhuks riided seljast heitnud) keele näitamisega asi piirdub ja nii see võlg tekkis, sest alati taheti enamat, kui vanaisal parasjagu välja pakkuda oli, sest selle eriti mitte mõtleva peaga ilmaimet ei soorita ja kui ta ükskord ametist tulles keele magusa marjateega ära kõrvetas, oli nädalaks ametiga aamen. Aga raha oli ette võetud. Kolis küll mujale, et alustab valgelt lehelt, aga see eelmine leht jõudis tahes-tahtmata talle järele. Keelemeeste kuulsus ületab iga valla piirid.
Vihmapiisk 12. september 2017, kl 09.03 |
Küll ikka täna enne kukke ja koitu sai tantsu löödud ja vastu aknaid trummi põristatud, nii et mõni unine unetugi üles ärkas ja akna juurde vaatama läks, kas ehk Irma ei ole meie maile saabunud. Kuid mitte sinnapoolegi - tormitaadist polnud jälgegi, ainult tuuleeit toimetas vaikselt omaette.
Ma näen, et vahepeal on siin üks teinegi Vihmapiisk käinud, aga sellest sai ju iga selge mõtlemisega inimene aru, et see polnud mina, sest suhtekorraldus pole minu teema.
Iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde ja kes seda ei tee, võib olla hoopis rätsep!
Ma näen, et vahepeal on siin üks teinegi Vihmapiisk käinud, aga sellest sai ju iga selge mõtlemisega inimene aru, et see polnud mina, sest suhtekorraldus pole minu teema.
Iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde ja kes seda ei tee, võib olla hoopis rätsep!
Vihmaniisk 12. september 2017, kl 15.55 |
väike mart 12. september 2017, kl 16.44 |
Arve Ametnik 12. september 2017, kl 20.21 |
No küll oli ikka pöörane hommik. Ärkasin valju mühina peale. Vaatasin aknast välja, et kes see nii vara hommikul seal mühistab ja vastu aknaplekki trummeldab?- Vihmapiisk tantsis õues. Kuna tuult ei olnud, siis ta tuppa ei tükkinud, kuigi ega mul ka selle vastu midagi oleks olnud. Lehvitasime teineteisele ja läinud ta oligi.
Siis helises äratuskell. Vaigistasin selle ja panin kohvivee keema. Tegin endale hommikuks võileiba ja kuulen, et keegi kobistab ukse taga . Läksin vaatama, et äkki Vihmapiisk teeb nalja, avasin ukse ja ukse taga seisis Koit, kukk nööri otsas. Oli tulnud vaatama, et mis hirmus mürin ja kolkimine see vara hommikul siin käis. Ütlesin, et harjutasin siin lolli rolli tänaõhtuseks klubi harrastusteatri esietenduseks. Näitasin talle lõhkilöödud panni ja puuhalgu, millega ma seda peksin. Ma ei tahtnud Vihmapiiska välja anda, sest siis polekski muust kogu hommiku kuulnud, kui Irmast ja kliima soojenemisest. Lolli etendamine oli nii hästi õnnestunud , et Koit koos kukega jäid rahule. Kukk veel püüdis lahkumisel midagi seletada ja ütles, et koo-koo-koo. Ettevaatlikult asetasin lõhkise panni väärtleidude riiulisse tagasi.
Väiksele mardile ütleksin, et kahte ametit tipptasemel on ainult teoreetiliselt võimalik omandada. Kindlasti on mõlemad huvitavad. Kuid kui keelemees saab korjata kuulsust ja vara kirjutuslaua taga mõnede väljasõitudega, siis selle teise, keelekamehe, amet enamasti ainult väljasõitudest koosnebki. Parem oleks ringi vaadata lõunas naftasheikide maal. Mõnede vanadusest tudisevate sheikide noortel näitsikutel poleks mingi probleem sulle 69 ajal oma laubabriljant sulle reite vahele kukutada. Hea keel muugib mistahes varakambri luku lahti.
Siis helises äratuskell. Vaigistasin selle ja panin kohvivee keema. Tegin endale hommikuks võileiba ja kuulen, et keegi kobistab ukse taga . Läksin vaatama, et äkki Vihmapiisk teeb nalja, avasin ukse ja ukse taga seisis Koit, kukk nööri otsas. Oli tulnud vaatama, et mis hirmus mürin ja kolkimine see vara hommikul siin käis. Ütlesin, et harjutasin siin lolli rolli tänaõhtuseks klubi harrastusteatri esietenduseks. Näitasin talle lõhkilöödud panni ja puuhalgu, millega ma seda peksin. Ma ei tahtnud Vihmapiiska välja anda, sest siis polekski muust kogu hommiku kuulnud, kui Irmast ja kliima soojenemisest. Lolli etendamine oli nii hästi õnnestunud , et Koit koos kukega jäid rahule. Kukk veel püüdis lahkumisel midagi seletada ja ütles, et koo-koo-koo. Ettevaatlikult asetasin lõhkise panni väärtleidude riiulisse tagasi.
Väiksele mardile ütleksin, et kahte ametit tipptasemel on ainult teoreetiliselt võimalik omandada. Kindlasti on mõlemad huvitavad. Kuid kui keelemees saab korjata kuulsust ja vara kirjutuslaua taga mõnede väljasõitudega, siis selle teise, keelekamehe, amet enamasti ainult väljasõitudest koosnebki. Parem oleks ringi vaadata lõunas naftasheikide maal. Mõnede vanadusest tudisevate sheikide noortel näitsikutel poleks mingi probleem sulle 69 ajal oma laubabriljant sulle reite vahele kukutada. Hea keel muugib mistahes varakambri luku lahti.
Vihmapiisk 13. september 2017, kl 19.43 |
Arve Ametnik 13. september 2017, kl 22.16 |
Kindlasti, kui otsida mööda arveasutusi, leiab mõne.
Tänu väikesele katile avastasin endas täna selgeltnägija võime. Aga seda ainult hetkeks. Poleks iial arvanud, et minu väljamõeldis vaatab mulle ekraanilt näkku. Umbes kuus aastat tagasi kirjutasin ühe luuletuse, kus eelnimetatud tegelane sees oli ja ütles paar tarka sõna.
Miks ka mitte, Vihmapiisk! Palun ainult - ilma Irmata.
Kunagi Ivo Linna omas nooruserumaluses ju laulis, et
....
Oi, Irma, oi, Irmake, mu näos sa janu näed
ja toober, millest juua võin on ainult sinu käes.
....
Oleks ta teadnud, millega tema unistuste naine hakkama sai, poleks ta mingist janust, veel vähem toobrist, kust oleks laulumees mitte ainult janu kustutanud vaid ka kuhu uppuma mahtunud, ja laulaks siiani " Mutionu metrood" ja teisi lastelaule lindile.
Reede, laupäev ja pühapäev on mu salaharrastuse päev. Tule siis mind eelnevalt niisutama. Tantsiksin sinuga kooski, kuid mul pole sammude graafikat, mida eeldab keeruline koreograafia, ja võin täiesti kogemata varbale astuda.
Tänu väikesele katile avastasin endas täna selgeltnägija võime. Aga seda ainult hetkeks. Poleks iial arvanud, et minu väljamõeldis vaatab mulle ekraanilt näkku. Umbes kuus aastat tagasi kirjutasin ühe luuletuse, kus eelnimetatud tegelane sees oli ja ütles paar tarka sõna.
Miks ka mitte, Vihmapiisk! Palun ainult - ilma Irmata.
Kunagi Ivo Linna omas nooruserumaluses ju laulis, et
....
Oi, Irma, oi, Irmake, mu näos sa janu näed
ja toober, millest juua võin on ainult sinu käes.
....
Oleks ta teadnud, millega tema unistuste naine hakkama sai, poleks ta mingist janust, veel vähem toobrist, kust oleks laulumees mitte ainult janu kustutanud vaid ka kuhu uppuma mahtunud, ja laulaks siiani " Mutionu metrood" ja teisi lastelaule lindile.
Reede, laupäev ja pühapäev on mu salaharrastuse päev. Tule siis mind eelnevalt niisutama. Tantsiksin sinuga kooski, kuid mul pole sammude graafikat, mida eeldab keeruline koreograafia, ja võin täiesti kogemata varbale astuda.
Vihmapiisk 13. september 2017, kl 22.42 |
Vihmaviisk 13. september 2017, kl 22.58 |
Kui kena. Aina sajab ja uputab. Kus on päike? Ah? Ma tahan vahepeal päikeselist sügist nautida ja näha, kuidas soojad kiired kullendavad sügisehteis puude lehtedel. Kuhu te päikese pagendanud olete? Muudkui keerutavad tantsu vihtuda ja mina, vaene vihmaviisk aina ligunegu porilompides või kepsutagu tantsu, ikka vihmas.
7 maa ja mere tagant 14. september 2017, kl 13.22 |
Arve Ametnik 14. september 2017, kl 16.49 |
Eks see asi kipubki niimoodi olema, et kui ei tea, mille eest briljante jagatakse, tuleb purikaga piirduda. Kahtlemata tore asi ja veel toredam elamus, kuid lahkudes võtab asjamees asja kaasa, kui just kostiliseks ei saa.
Sellest vahest väike muie:
vanamees läheb mööda teed ja temast kõnnib kiirustades mööda noor neiu.
Vanamees kohe pärima, et kuhu need jalakesed neiut nii kiiresti kannavad?
Neiu vastu, et ikka koju, kui midagi vahele ei tule.
See on tore, et Vihmapiisk ikka luukide eest hoolt kannab ja tasapisi laseb sel taevaveel voolata, sest kui keegi ei hooliks, võib juhtuda, et need luugid seal üleval vee raskuse all murduvad ja siis jääb ainult Munamäe vaatetorn nähtavale.
Sellest vahest väike muie:
vanamees läheb mööda teed ja temast kõnnib kiirustades mööda noor neiu.
Vanamees kohe pärima, et kuhu need jalakesed neiut nii kiiresti kannavad?
Neiu vastu, et ikka koju, kui midagi vahele ei tule.
See on tore, et Vihmapiisk ikka luukide eest hoolt kannab ja tasapisi laseb sel taevaveel voolata, sest kui keegi ei hooliks, võib juhtuda, et need luugid seal üleval vee raskuse all murduvad ja siis jääb ainult Munamäe vaatetorn nähtavale.
väike kati 14. september 2017, kl 19.06 |
ma ei teadnudki, et üks mees oskab nii ilusasti sõnu ritta seada, et seda on kena lugeda. kuigi, kunagi ammu kirjutas üks onu mulle ühe loo sellest, et köögi toimkonnast pääsemiseks lõhkus hulk kalleid taldrikuid. selge see, et sellist kobakäppa enam kööki ei saadetud. see oli ka ilus lugu.
Vahepalaks mesijutule 14. september 2017, kl 20.24 |
Kord oli Diogenes oma kerjakausiga jõe äärde läinud. Oli palav ilm, tal oli janu ja ta tahtis vett juua. Aga enne kui ta jõe äärde jõudis, jooksis temast lõõtsutades mööda üks koer, hüppas jõkke, sulistas seal ja jõi nii palju kui tahtis. Nüüd torkas Diogenesele pähe üks mõte: „See koer on minust palju vabam – tal pole vaja kerjakaussi kanda. Kui tema niimoodi hakkama saab, miks ei peaks siis mina ilma kerjakausita hakkama saama? See on mu ainuke vara ja ma pean valvama, et seda ära ei varastataks. Isegi öösiti katsun paar korda järele, kas ta on ikka alles.“ Nii viskaski Diogenes oma kerjakausi jõkke, kummardas koera ees ja tänas olemise suure sõnumi eest, mis ker oli talle toonud.
See mees, kel mitte midagi polnud, tegigi Aleksander Suure kadedaks. Küll pidi ta alles õnnetu olema! Ta tunnistas Diogenesele: „Kui jumal mul kunagi uuesti sündida laseb, palun temalt: „Seekord ära tee minust Aleksandrit – palun tee minust Diogenes.““
Diogenes puhkes täist kõrist naerma ja kutsus enda juurde selle koera – nad olid vahepeal sõbraks saanud ja koos elama hakanud – ta kutsus koera enda juurde ja ütles:“Kuula ometi, mis lollusi see mees siin räägib! Ta tahab järgmises elus Diogenes olla! Miks järgmises elus? Milleks edasi lükata? Kes teab, mida järgmine elu tuua võib? Isegi homses päevas ei saa kindel olla, isegi järgmises hetkes ei saa kindel olla – mis siis veel rääkida järgmisest elust! Kui sa tahas tõesti Diogenes olla, võid selleks otsekohe saada, siin ja praegu. Viska oma riided jõkke ja unusta kogu maailmavallutus! Tead ju isegi, et see on mõttetu.
Muidugi ei suutnud Aleksander seda kutset vastu võtta. Ta vastas: „Tänan kutsumast. Praegu ei saa ma seda veel teha, aga järgmises elus....“
Diogenes küsis tema käest: „Kuhu sa nüüd lähed? Ja mida pärast maailma vallutamist õieti peale hakkad?“
„Puhkan,“ vastas Aleksander.
„Täielik lollus,“ Ütles talle Diogenes. „Mina puhkan juba praegugi!!
See mees, kel mitte midagi polnud, tegigi Aleksander Suure kadedaks. Küll pidi ta alles õnnetu olema! Ta tunnistas Diogenesele: „Kui jumal mul kunagi uuesti sündida laseb, palun temalt: „Seekord ära tee minust Aleksandrit – palun tee minust Diogenes.““
Diogenes puhkes täist kõrist naerma ja kutsus enda juurde selle koera – nad olid vahepeal sõbraks saanud ja koos elama hakanud – ta kutsus koera enda juurde ja ütles:“Kuula ometi, mis lollusi see mees siin räägib! Ta tahab järgmises elus Diogenes olla! Miks järgmises elus? Milleks edasi lükata? Kes teab, mida järgmine elu tuua võib? Isegi homses päevas ei saa kindel olla, isegi järgmises hetkes ei saa kindel olla – mis siis veel rääkida järgmisest elust! Kui sa tahas tõesti Diogenes olla, võid selleks otsekohe saada, siin ja praegu. Viska oma riided jõkke ja unusta kogu maailmavallutus! Tead ju isegi, et see on mõttetu.
Muidugi ei suutnud Aleksander seda kutset vastu võtta. Ta vastas: „Tänan kutsumast. Praegu ei saa ma seda veel teha, aga järgmises elus....“
Diogenes küsis tema käest: „Kuhu sa nüüd lähed? Ja mida pärast maailma vallutamist õieti peale hakkad?“
„Puhkan,“ vastas Aleksander.
„Täielik lollus,“ Ütles talle Diogenes. „Mina puhkan juba praegugi!!
samal teemal 14. september 2017, kl 21.16 |
Banaanipuu all lebab neeger ja küpsed viljad langevad potsatades maha.
Valge mees läheb mööda ja ütleb:
"Kuule, mees, miks sa banaane puu otsast ära ei korja?"
"Mis ma nendega teen?"
"Vii turule, müüd ära ja saad raha."
"Mida ma rahaga teen?"
"Ostad käru, et veel rohkem banaane turule viia."
"Ja siis?"
"Saad nii palju raha, et võid palgata abilised, kes kogu töö ära teevad."
"Ja mis ma siis tegema hakkan?"
"Siis ei ole sul enam midagi vaja teha!"
"Aga ma ei tee ju praegu ka midagi!"
Valge mees läheb mööda ja ütleb:
"Kuule, mees, miks sa banaane puu otsast ära ei korja?"
"Mis ma nendega teen?"
"Vii turule, müüd ära ja saad raha."
"Mida ma rahaga teen?"
"Ostad käru, et veel rohkem banaane turule viia."
"Ja siis?"
"Saad nii palju raha, et võid palgata abilised, kes kogu töö ära teevad."
"Ja mis ma siis tegema hakkan?"
"Siis ei ole sul enam midagi vaja teha!"
"Aga ma ei tee ju praegu ka midagi!"
7 maa ja mere tagant 14. september 2017, kl 22.10 |
küll on kah 14. september 2017, kl 22.44 |
Lisa postitus