Libaja on lõhestunud isiksus ( hmm, kas saan rääkida isiksus?, tühja kah, las olla pealegi), ta ei tea ise üleüldsegi mitte, kas teda on teistele olemas või teda pole ollagi. Keegi võtab sõna, sõnavõtjat soositakse, libajal tekib õigustatud soov saada samuti soositud sõnavõtjaks. Peas on ahastamaajavalt suur tühjus ja üksindus, siit tulebki libamine, ta on ikka kaval ka - mine võta kinni, kes on kes, nii saab mõni aeg peaaegu, nohhh, äärepealt vist, nohhh, pisutki tunda, et mõni isegi loeb ta juttu, nohhh, vähemalt libajanagi. (Nohhh, palun, palun-palun! Libaja ps. äikolegi veidigi tähelepanu, paluuuuun!)