Uni:
Laiskloom ärkab keset paksu taliuinakut, on segaduses ja tuleb üliaeglaselt, rähm silmanurgas, männi ladvast alla. Küürutab kohmetunult lumekirmel, vaatab mõistmatult vasakule, ei taipa midagi, siis pöörab tuikuva pea paremale, jõllitab, suleb silmad ja mõtleb, aga tulemuseta.
Ta ei saa aru, mis juhtunud on, miks tal külm on, näeb üle tee kõrget puud, sisemine tunne ütleb, et ta peab sinna jõudma. Tema konksküüned ei hõlbusta jäätunud pinnasest toe leidmist, sentimeetrihaaval suudab ta siiski liikuda tee poole. Ränk töö.
Lõpuks on ta teel, see läigib, on külm ja küüned libisevad jättes jäätunud veekihile pikki sügavaid jälgi kui haavu. Keset teed vajuvad kõik 4 jalga laiali ja nagu suur X on ta kõhuli jääl.
Külm, jube külm on kõhualune, libedus ei lase edasi liikuda, siis tunneb ta kõhu all märga, see annab talle pidurduspunkti, see ei libise. Nüüd sirutab ta oma aeglasel kombel esijalgade küüned nii ette kui suudab ja vajutab koksküüned jäässe. Tagajalad tõmbab keha poole kõveraks ning samuti surub küüned jäässe.
Ta liigub! Vähehaaval ja aeglaselt, kuid liigub, libe jää kõhu all on abiks edasiminekul. Laiskloom jõuabki pisitasa teisele poole teed, rebib end kindlalt ja rahulikult puu poole, külm utsitab tagant ja tasapisi jõuabki ta puuni.
See ülesronimine võtab terve tunni, kuid puutüvi on mõnus ja kuiv ta niiskete kõhukarvade vastas, siis leiab ta hubase istumisaluse, keerab rahulikult end koomale, peidab jalad keha alla ning juba vajutab uni kinni ta silmad. :-D
Unest ärgates mõistsin, just selline oli tänane ilm ja endiste unetute "kiire" reaktsioon on kangesti laisklooma unise oleku sarnane. :-D Nalja sai.