Lootsin, et keegi läheb lk algusesse minu eest, aga ei saa teistele loota, peab ise ära tegema:-)

Vahepeal lugesin mõnuga 9-10 a taguseid postitusi, Üleskutse unetuile...:) oli kirjutatud justkui eile, ikka oodatakse rohkemat osavõttu, inimeste elu on ikka sama, mõtted ja rõõmud samad.

Teada asi, aga ikka üllatab, kui saad teada, et Kleopatra kaasaegsedki igatsesid, armastasid, tahtsid vahest suutäit soolast ja teinekord olid lihtsalt väsinud.

Jah, kurtmine vähese aktiivsuse üle on ka tänuväärne jututeema olnud:)

Mul on vanu teemasid natuke imelik lugeda. Ju ma olen siis üksjagu muutunud, ei tunne ennast enam ära:p

Sama siin. Imelikud sõnavõtud mul olnud.

Vahel ma mõtlen, et kirjutaks siia midagi pikemalt, aga siis suskab kuskil sisemuses mingi uss kohe vahele, et milleks see kõik. Lugejaid-vestlejaid ju pole ning mingi monoloogi esitamine tühjale saalile ei näita just kõige tervemat mõistust.

Ilmselt on sellise mõtlemisega inimesi siin teisigi, sestap ka postituste ikaldus unetute nurgas. Ma ei tea, võimalik on ka teiste suhtluskanalite olemasolu mõju, kuigi ma ei viitsi isegi seal aktiivne olla.

Mulle küll meeldiks, kui keegi kirjutaks siin rubriigis oma seiklustest/juhtumistest. Niisama copy paste tekste internetiavarustest ei ole siia mõtet panna, aga originaalloomingut loeks küll.

Mina lisaks mõne mõttetera stressivaba elu teemal. Muidugi nina mittetoppimine võõrastesse eludesse vähendab riski jamadesse sattuda ja on iseenesest õige. Stressivaba elu üks alustala on meelepärane töö sind rahuldava palga eest normaalses töökollektiivis. Kui raha on piisavalt ning jääb ülegi, siis saadki elada stressivaba elu- käia kaugetel maadel reisimas, tegeleda oma hobidega, osta poest seda mida hing ihkab jne

Hea, et sulle on mõtteid pähe tulnud.

Vanu asju lugedes märkasin, et täna oleme rafineeritumad kui tookord.
Kogemused sellised?

Ei tea, kas alati on põhjuseks kogemused. Rohkem on aega olnud elu üle järele mõelda;)

Raha läheb ikka vaja

Lugemissoovitused kuluksid ära. Eesti kirjandusest mõni romaan või jutt. Tegevuse aeg mitte varasem kui 19.-nes sajand. Mitte naljajutt. Mitte ülearu kurb ja masendav.

Ehk Kivirähk? või loetud?... A. Mälk "Hea sadam"... H. Kiik "Mõedaku eelpäev" ... J. Kross "Kolme katku vahel" ... K. Ristikivi "Rohtaed"... L. Meri "Hõbevalge" ... F. Tuglase reisikirju või novelle ... R. Kaugverilt midagi??

Ei ole minust soovitajat, liiga palju tuleb pähe ja ikka tüüpilist, Vilde ja Jakobson ja sellises vaimus.

Kust see rahajutt tuli?
Ilma rahata kahjuks ei saa elatud, unistada ikka võib.

Palju on hea, palju ongi vaja:) Mis sest, kui tüüpilist, eks mõnda asja või ka uuesti lugeda;) Aitäh:)

Rahajuttu alustas RR, stressivaba elu jne. Ma lõin jõudumööda kaasa;)

Kas keegi on lugenud raamatut "Süda teeb kohati muret"? Ma hiljuti lugesin ja pidin pikali kukkuma - ma olen 100% kindel, et selle autor on üks siit praegu kadunud unetu. No ei saa olla....

Ei ole lugenud. Kas moosimadu on kahtlusalune?

See on meeles, et rõve tolerast oli, arvan, et ta bänniti siit foorumist oma negruarmastuse pärast ära. Ainult sõimles.

Ei sõimelnud ta midagi

Ei mäleta nime Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> See on meeles, et rõve tolerast oli, arvan, et ta
> bänniti siit foorumist oma negruarmastuse pärast ä
> ra. Ainult sõimles.


Peab ikka kadedus või mis see on? olema nii ületamatu, et laimaks veel aegu hiljemgi.

Hea kirjaandega postitajaid on siin olnud mitmeid, oleksin ehk oletama jäänud, aga
„tolerast“ (on naljakas sõimusõna, polkovniku lesel olid polüglott ja numismaatik
sõimusõnadeks :-))) on ühe kindla jälitaja suupruugis olnud, ühe armsa postitaja iseloomustamiseks.

Niimoodi sain teadjaks ja püüan leida seda raamatut, tore. Aitäh!

Nendest 10 a tagustest postituste lugemisest.

Kunagi kevadel olime 5-kesi vanaisa juures õues, olime 6-10 aastased, keegi mõtles välja ja me tegelesime tänases mõttes ehk sigadusega.
Alumiiniumlusikaga uuristasime maasse augu, sinna panime lehtedest, stsilladest, märtsi- ja lumekellukestest, kivikestest - ilusa kompositsiooni.
Vanaisa klaasikilluhunnikust võtsime paraja suurusega klaasitüki ja selle asetasime augu kaaneks. Selle „aknakese“ katsime mullakihiga, igaüks pidas meeles, kuhu ta oma iluakna tegi. Igaüks tegi neid mitu ja aina ilusamaid värvilisemaid salapilte sellesse kevadisse igavasse õuemulda.

Pidulikult esitlesime üksteisele oma loomingut. See mäng ei olnud ühekordne, korrigeerisime oma lilleseadet, kui aeda tärkas kollast ja roosat lille. Vanemate eest hoiti see salajas, sest meie ilus mäng oli meie uhke saladus ja me ei tulnud üldse selle peale, et midagi võiks pahasti olla.
Mingil ajal muutus see mäng igavaks ja unustasime selle, aga vanaisa porises suvel õuel käies, et kust need klaasid on õuele tekkinud, mis kanna all katki praksatavad.

Loomulikult ei teeks meist keegi täna enam selliseid iluaknakesi, aga minu pea ei oska seda lapsemängu ka mõttetuks rumaluseks hinnata, see oli looming, mis koos saladuse hoidmisega liitis meid, lapselapsi, omadeks.

Midagi samalaadset tunnen, kui loen vahel vanu postitusi.

Nojah, eks mõnelegi on siinne mäng igavaks muutunud, sellepärast ongi vaikne. Kunagi oli jah avastamisrõõm ja kõik mis puha.

Mulle hiilib ka deprekas ligi, ükskõiksus. Kuigi ilmad on ju ilusad.

Ära lase ligi!! :-))

Eks ta on juba ligi. Mis teha, midagi pole teha. Lõuad pidada ja edasi teenida;)

See kuramuse depressioonitont on kaval. Võiks öelda isegi, et salakaval. Ta poeb märkamatult su nahavahele ja ootab hetke, mil sa mingil põhjusel kaldud kurvameelsusesse ning võtab siis su üle võimust. Ja tabad sa selle ära alles siis kui enam soojadest sügisilmadest, värvikirevatest puudest, mahakukkunud kastanimunadest ning tammetõrudestki rõõmu ei suuda tunda.

Mina rõõmustasin täna selle üle, et mõne päeva eest ehitatud ja seemnetega täidetud lindude toidumaja leidis päeval ühe uudishimuliku tihase näol esimese külastaja. Esmalt lendas rasvaants (nii nimetasid tihaseid mu vanavanemad) rõdupiirdele ja vaatas pea viltu uut maja. Teisel tiirul julges juba lähemale keksida ja lausa midagi nokka haarata ning vurinal minekut teha. Läks oma saaki peitma vist, et talvel midagi võtta oleks. Igatahes tore vaatepilt minu jaoks.:)

meil tiirlesid täna ka pekipääsukesed akna taga aga tegin südame kõvaks, nii vara ei maksa linde toitma hakata, see teeb neile karuteene

Sain kätte konna ja kaamose raamatu.
Mina olen juhm, kui pole puust ja punaseks - vahin mokk töllakil ja ei tea, kas autor on Vaim või Quasimodo või keegi kuues.
:-(

Vastupidi, toitma pidi just nüüd hakkama, et nad jõuaksid toiduvarusid kokku koguda ja ennast külmade tulekuks rasva süüa. Kuskil hiljuti üks tark artikkel õpetas nii.:)

no nii..täna oli kenake ilm...ja just partas selleks..et veidi seigelda ja kanda pea kohal loosungit.', tunne eestit,.---no mis ma oskan öelda....sõita tuli sada km , kus kahel pool teed olid ainult metsad ja metsad...tundus nagu oleks sõit pärapõrgu:PPP...aga kohale jõudes ei olnudki pärapõrgu vaid täitsa asjalik kohake:P kusjuures pean ütlema, et see kant oli mul täitsa avastamata:Paga võibolla tahab keegi arvata, kus ma käisin?..vihje:seal ehitatakse konsumit _PP

Ei oska arvata. Eks neid poode ehitata palju;)

Üks kerkib Tartusse, aga vaevalt see ainus Eestis praegu ehitatav on. Pealegi ei tohiks teekond olla nagu noh kirjeldas, et ainult mets ja mets ning lõputu mets. :)

Aruküla, Märjamaa, Paikuse, Põlva on ka oletatavad paigad....

nädsaa...õige vastus on isegi olemas..loetletus:PPP...aga meilt tulles oli tõepoolest ainult mets ja mets....muidugi..meil ei kasva mände...aga sihtpunkti poole minnes hakkasid männid tulema vaikselt...ja peagi olid männimetsad ka olemas:PP pole siis ime, et mõni kilkab..marjad seened maasikad:PP kui meil ka selliseid metsi oleks...küll korjaks:PPP muidugi, nagu meil külas oli ka seal kirik keset küla....ja kohe täitsa samasugune:PP..põnev on avastada eesimaad:PPPP

Sina sõitsid 100 km. Kustkohast? Tallinnast, Pärnust või Narvast? Või peaks seda teadma?
Mmh?