Nendest 10 a tagustest postituste lugemisest.
Kunagi kevadel olime 5-kesi vanaisa juures õues, olime 6-10 aastased, keegi mõtles välja ja me tegelesime tänases mõttes ehk sigadusega.
Alumiiniumlusikaga uuristasime maasse augu, sinna panime lehtedest, stsilladest, märtsi- ja lumekellukestest, kivikestest - ilusa kompositsiooni.
Vanaisa klaasikilluhunnikust võtsime paraja suurusega klaasitüki ja selle asetasime augu kaaneks. Selle „aknakese“ katsime mullakihiga, igaüks pidas meeles, kuhu ta oma iluakna tegi. Igaüks tegi neid mitu ja aina ilusamaid värvilisemaid salapilte sellesse kevadisse igavasse õuemulda.
Pidulikult esitlesime üksteisele oma loomingut. See mäng ei olnud ühekordne, korrigeerisime oma lilleseadet, kui aeda tärkas kollast ja roosat lille. Vanemate eest hoiti see salajas, sest meie ilus mäng oli meie uhke saladus ja me ei tulnud üldse selle peale, et midagi võiks pahasti olla.
Mingil ajal muutus see mäng igavaks ja unustasime selle, aga vanaisa porises suvel õuel käies, et kust need klaasid on õuele tekkinud, mis kanna all katki praksatavad.
Loomulikult ei teeks meist keegi täna enam selliseid iluaknakesi, aga minu pea ei oska seda lapsemängu ka mõttetuks rumaluseks hinnata, see oli looming, mis koos saladuse hoidmisega liitis meid, lapselapsi, omadeks.
Midagi samalaadset tunnen, kui loen vahel vanu postitusi.