Sürreaalsus
Paneb mõtlema meele,
vesistama nii mõnegi keele.
Paljas mõtegi hullult võib kajada,
teele, nõnda rängale, ajada.
Teele kus puuduvad ohud,
vähemalt aravates nõnda,
silmis vaid su põselohud,
märkamata, see tee viib sohu.
Soost, kus marju saand korjata,
teadlikult noppides mammu.
See oli nii ammu,
nüüd vaid soovin sind orjata.
Ori see vajab vaid piitsa,
tal töö olgu alati ees.
Teda ei eal tohi kiita,
see sütitab söed tema sees.
Söed mis ammu on kustunud,
vaid kergelt hõõgudes.
See on tema laostanud,
kustunud kurbade rõõmudes.
Rõõm see meele teeb heaks,
toob naerugi suule.
Kuid kas see ka peaks,
mõtlema panema muule?
Muule, kui vaid... ?
Väljendusvabadus, nii ongi.
See meeldib, ka sina, jah ...
Nii mõeldes, oodates rongi.
Rong mis ammu on läinud,
harjumusest istudes vist.
Olles kõikjal ju käinud,
oodates ometi midagist.
Midagi kindlat on teada,
see sünnib vaid mõeldes.
Ei, ei ole vaja neada,
materialiseerub vaid öeldes.
Kõneldes ennast väljendad,
vajades mõistmist, mida leidub nii vähe.
Mõtteid sõnades jäljendad,
kõrist karjudes, hääl juba kähe.
Miskit karedalt torkides,
neelatades, see on vaid vabandus.
Hinges valusalt sorkides,
jääb leidmata vastus.