Siiralt Sinu

Ma tahan naerda nii,
et pisarad silmis
und näha sellist,
mis tunduks kui ilmsi
emotsioonid
enesest välja karjuda
ebaõiglusega
mitte iialgi harjuda
nutta vaid valust,
kui varba löön ära
kuulda sosinat,
mitte mõttetut kära
vajuda unne
kui väsimus kontides
astuda püstipäi,
mitte lonkides
naeratust
ka võõraga jagada siiralt
oma mammonat
mitte kaitsta nii kiivalt
julgeda tunda
nii kirge kui iha
eksida, vabandada, väljendada viha
justkui üks olla
embuses armsamaga
näha päikest
ka hallide pilvede taga


Gailys

Ühel päeval

Vahel ma mõtlen valjusti
vahel ma räägin vaikselt
vahel ma käitun halvasti
vahel ma kõike teen hästi
vahel mu käed on külmad
vahel südames tunne on soe
vahel su enesest hülgan
vahel jälle su ligi ma poen
Ühel päeval ma oma käed
panen sinu suurde pihku
sellel päeval sa lõpuks näed
ma sinust eemale enam ei nihku


Gailys

Viska mind ära

Ära lõhu minu vaikust
kui sul miskit pole öelda
ära sega minu üksindust
kui sa ei plaani jääda

Ära pressi end mu hinge,
et seal laamendada
ära koputa mu uksele
kui sind ei ole ukse taga

Ära peata minu hoogu
kui sul kavas pole seista
ära raiska minu noorust,
et vaid enda vananemist peita

Mind ära kutsu oma ellu
kui seal ei ole ruumi
ma ei vaja sõnu helli
kui ei ole tundeid kuumi

Parem viska mind minema
kui närtsind lilled vaasist
Ära hakka üldse tulema
mu tunded haprad on kui klaasist


Gailys

Peegeldus

Ma vaatasin sulle silma
ja uppusin rohelusse
järsku kesk talveilma
tundsin soojust, mis tungis mu sisse
naerukurrud su silmade ümber
ja suudluseks avatud suu
kesköölgi olen täiesti virge
kuuvalguses unustan muu
minust kadunud võõraste valu
pole hirmu homse ees
ma selle eest andeks ei palu,
sest täna oled sina just see,
kelle põues on kõrvetav päike,
kelle kätes on kallistav tuul,
kelle kõrval ma tundun nii väike,
kelle nime sosistab suu


Gailys

Unelus

Vikerkaart tahaksin katsuda käega
pilve peal puhata väsinud pead
kastepiiskasid pärlikeeks seada
igavikule kaotada eilsed vead
Päiksekiired tahaksin köita vihku
tuuleiilidest põimida kireva vöö
kuuvalguse haarata omale pihku
salliks kaela sõlmida pimeda öö
Lõokese lõõritust tahaksin mõista
tõugus tärkavat liblikat aimata
oma südame hoiule tahaksin pista
sinna, kus keegi haiget ei saa


Gailys

Unelus II

Kuid vikerkaar kustus eemale ära
kukkus pilvedelt maha mu unelus
kastepiisad kaotasid viimsegi sära
vigadest kivisse raiuti tunnistus
Päiksekiired tuhmusid tormide taha
tuuleiilides rebenes irveks mu naer
kassikullana kuusära koorus maha
ööst sai sügav ja tume solgiveekaev
Ma sindki ei mõista veel vähem siis lindu
ei pardist saa luike ning tõuguks jääb tõuk
pole südamel enam võidelda indu
nii mu hinges nüüd haigutab õõvastav auk



Gailys

Viiv

Jah
vilksamisi
nägin
armastust,

just
lahkusin
kui
tema
paotas
ust



Gailys

Kindlasti liigud siin ringi ja oled siin või seal olemas. Ehk tuleb sinu pooltki veel siia mõni luulerida?

Ei saagi aru kui siiralt see öeldud oli.

Võib-olla kutsuja sind
luuletajaga tülitsemas näha tahab ...

Ole rahulik ja kindlasti mitte;)

Anja-Nanja-le Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Ole rahulik ja kindlasti mitte;)


Väga siiralt on kirjutatud

vaja mingit närvihaiget ja lolli Anjat siia veel

Kadunud

Mu peas veiklevad näod
ja nimed nende taga
öeldud sõnad ja tehtud teod
see on ilmsi, ma praegu ei maga

Inimsuhete virrvarr mu ümber
püüan tulutult leida end sealt
olgu kordaminek või ämber
tuleb otsus emotsioonide pealt

Oma silmi näen sõprade silmis
oma käed leian kallima peost
hing vabana peal pool pilvi
hoian kinni teist, et poleks kaost

Süda hoiul on armsama põues
kõik mis tean on kinni su peas
vahel tahaksin kõndida õues
ja olla see, keda endana tean

Kildudest korjan end kokku
justkui pusle, mis kukkunud maha
kõik, mis käes panen kiiresti lukku
ennast kaotada enam ei taha


Gailys

Võõras sõber

Sa tulid kui täiesti võõras
käes leekivpunane roos
kuid millega tutvust saab mõõta
kaua selleks peab olema koos

ühel päeval võõrast saab tuttav
vahel sõber kuid hoopiski võõrdub
elu kahjuks me ümber on ruttav
tuttav möödub, kuid tundmatu pöördub

peatub hetk ja ma selgelt näen
nendes sinistes silmades ennast
hetkeks puutuvad kokku me käed
möödub hetk, aeg edasi lendab

aga kripeldus hinge jääb alles
kas me kohtume millalgi veel
kas öelda ma saan siis talle
mul sind näha on väga hea meel


Gailys

Virtuaalsuse pohmell

Väljamõeldud inimeste
väljaöeldud mõtted
mõtlemata tegemistest
tehtud ülesvõtted
kujutluste kuningriigis
virtuaalses keeles
südaöises unistuses
õhulosse teeme
punapäisest tulehargist
malbeimaks blondiiniks
äbarikust mehepojast
lihastes atleediks
muundumine, moondumine
lihtsad hädavaled
teostamatu tegemine
olematud pahed
igatsusest joobumine
peas on silmaklapid
tõsielust loobumine
aga aega napib

Reaalsusesse ärkamine
süda veidi hell
printsis konna märkamine
tunnete pohmell


Gailys

Õks kaunis päev

Üks kaunis päev see justkui iga teine, kuid eriline siiski see.
Sel päeval lillelõhnast täidetud on hommikune õhk,
sõnal Naine aga põhiline rõhk.
Rabelevad mehed lilleleti taga...juba hommiku varastel tundidel nad seal, ega maga.
Mõned taibukamad ostud teinud eelmisel päeval,
nende kallimad ärgates näevad..auravat kohvi või teed,
lilled kaunistuseks juures, nende lõhnast aga täitunud on kogu tuba.
Pelgalt end mõttelt tabada võib iga,
lootes et tema kingitud kimp kõige-enam rõõmu sellel päeval toob, amastatul meeldiva tuju loob.
Traditsioon see tuntud ajast aega, kuid need kes lillede kinkimisega ennst ei vaeva..on arvan, et kurvad ja üksikud hinged....keda vaeamas stressid ja närvipinged.

Naistepäev

Mehed - täna neist me ei räägi,
nende jaoks on teisigi päevi.
Täna naistest paotame suud,
jutleme seni, kuni eha näeb kuud.

Maiust neil pakume, ehk mõne lillegi.
Põrandat puutuda jalal ei lasegi -
kanname kätel, vahest vankri peal.
Laseme tunda just nagu Kuu peal.

Kasime toad ja peseme nõud,
päeva lõpus, kui raugemas jõud
mudime jalgu ja sasime pead
ei maini me halba, vaid ainult head.

Raske on, tuleb nentida tõika
naised jõuavad ise ju kõike.
Naisel oleks lihtsam kui abiks tal
meeste paar abikätt igal a'al.

-



Toimetatud 1 kord(a). Viimati Anja-Nanja 31.10.2015 10.22.

Kahju mul – kui nii kena,kaunis luule

Siin justkui jutuks on tehtud ….

Lisan samast sõnu muutmata
(vaid 2 sulgudes lisasin – kui riimiks )

Kaunima variandi :



luulemeister 08. märts 2013, kl 12.20
Õks kaunis päev

Üks kaunis päev see justkui iga teine, kuid eriline siiski see.
Sel päeval lillelõhnast täidetud on hommikune õhk,
sõnal Naine aga põhiline rõhk.
Rabelevad mehed lilleleti taga...juba hommiku varastel tundidel nad seal, ega maga.
Mõned taibukamad ostud teinud eelmisel päeval,
nende kallimad ärgates näevad..auravat kohvi või teed,
lilled kaunistuseks juures, nende lõhnast aga täitunud on kogu tuba.
Pelgalt end mõttelt tabada võib iga,
lootes et tema kingitud kimp kõige-enam rõõmu sellel päeval toob, amastatul meeldiva tuju loob.
Traditsioon see tuntud ajast aega, kuid need kes lillede kinkimisega ennst ei vaeva..on arvan, et kurvad ja üksikud hinged....keda vaeamas stressid ja närvipinged.

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

Üks kaunis päev

Üks kaunis päev see
justkui iga teine,
kuid eriline
siiski see.


Sel päeval lillelõhnast täidetud on hommikune õhk,
sõnal Naine aga põhiline rõhk.
Rabelevad mehed lilleleti taga..
.juba hommiku varastel tundidel nad seal, ega maga.




Mõned taibukamad ostud teinud eelmisel päeval,
nende kallimad ärgates näevad.
.auravat kohvi või teed,
lilled kaunistuseks juures, (veel)

nende lõhnast aga täitunud on kogu tuba.
Pelgalt end mõttelt tabada võib iga, (juba)
lootes et tema kingitud kimp kõige-enam rõõmu sellel päeval toob,
amastatul meeldiva tuju loob.


Traditsioon see tuntud ajast aega,
kuid need kes lillede kinkimisega ennast ei vaeva..
on arvan, et kurvad ja üksikud hinged....
keda vaevamas stressid ja närvipinged.

-



Toimetatud 1 kord(a). Viimati Anja-Nanja 18.03.2016 19.26.

luuletaja looming nõnda kena, kaunis
anja-nanja, miks žedöövrit taunid?
tonnidega ilu lisab meile hinge
andehiilgust tasuta siin kingib

Ka armunu on hull,
sest mustlasnaist peab kauniks Helenaks.
Poeedi silm, täis peent ekstaasi, eksleb
maast taevasse ja taevast jälle maale.
Kui kujutlus tal aina vormib asju,
mis tundmatud on, siis poeedi sulg
loob kuju sellele eimiskile
ning annab eluaseme ja nime.

Tunded tekitava emotsioone,
Taas ja taas olen õnnetuna,
Istun vaikselt omas toas,
Mõtlen Sinu tunnetele!

Ma mõistan kui raske,
Vahel endal elada on,
Üks lõpputu rida valet,
Ei taha iialgi lõppeda!

Aga sellel on nüüd lõpp,
Alustan uuelt, puhatalt,
Lehe mis mind suunabki,
Sinu poole tormama!

Emotsioone jagame,
Tundeid samuti jagan,
Ei taha olla enam üksi,
Olen liiga üksik hunt!

Kahekesi olles on hea,
Mõtteid Sulle avan ja,
Seda kõike tehes oma,
Kindla eesmärgi nimel!

Alati kui Sind vaatan,
Ei suuda ära minna,
Sinu juurest kuskile,
Tunded möllavad minus

No seda ma arvasingi, et sa ikka siin ringi patseerid. Seda oligi vaja tõestada, aga sellise suuvärgiga isik on kole!

su käsi hetkeks silitab mu puusa
mind tõmbad hellalt jalge vahele
veel enne kuni kõnelevad muusad
on silmapilk vaid meile kahele

üks septakord ja kerge pizzicato
on erutusest värisemas keel
b-moll ja tempo moderato
meil purustanud takistused teelt

on publik püsti, nõuab lisa
me muusika on lihtsalt imeline
ovatsioonideks on paisund kisa
las kõlab taas da capo alla fine

veel lõpetuseks liibun sinu vastu
me kiindumust las terve maailm näeb
vaid meie kaks, mu suur maestro
ja mina, tshello sinu käes

Šagane, minu hea Šagane!
Las ma kõnelen põhjamaast, kuule.
Kas sa tead, mis on rukkipõld tuules,
kuidas kuuvalgel lainetab see?
Šagane, minu hea Šagane!

Las ma kõnelen põhjamaast, kuule.
Siinne kuu sealsest sajandik raas.
Usu, ilusam veel kui Širaz
on Rjazan ja ta luhtade luule.
Las ma kõnelen põhjamaast, kuule.

Kas sa tead, mis on rukkipõld tuules?
Minu juuksed on rukkile hõim.
Ümber sõrme neid mähkida võid,
sest ma valu ei tunne su juures.
Kas sa tead, mis on rukkipõld tuules?

Kuidas kuuvalgel lainetab see,
minu lokkide järgi sa aima.
Naera jälle, sult lohutust sain ma.
Ära mälestust elavaks tee,
kuidas kuuvalgel lainetab see…

Šagane, minu hea Šagane!
Kaugel kodus üks neid on, mu armas.
Teis on midagi hirmsasti sarnast.
Kas ta minule mõtleb ka veel,
Šagane, minu hea Šagane…

kus on anja? ae ae .. ae uuu ? !! ? O_o

Вышел в поле, красота!
Вокруг такая тишина
И задумался немножко,
Не насрать ли на дорожку.
Чтоб потом прекрасной ночью
Кто-то врюхался бы очень,
Подскользнулся, п!зданулся
И к утру бы лишь очнулся.

Romantilisel õhtul silmad vaikselt sulen,
Ootan pikisilmi sind ja kuulen vaikseltki,
Keegi tuleb minu juurde ja vaikseltki,
Kõrva sosistab et Sind ainult armastan!

Nüüd avan silmad taas ja vaatangi Sulle,
Siis torman Sinu juurde ja vaikselt kuulen,
Et avad ukse Sina ja istud kurvalt maha,
Tasa nutad Sa ja mina olen kurb ja nukker!

Nukker on mu meel et ära läksid Sa,
Nii ootamatult et ei teatanud Sa,
Kallis, palun kuula mind ära ja,
Ära nuta, kuula et Sind armastan!

Kahju Sinust kallis aga nii see on,
Palun mõista mind kullakene ka,
Kurb aga tõsi, tõsi aga kurb,
Oled minu kätte vahel ja magad!

Küünlad põlevad meil toas ja,
Vaikus matab taeva ja hääl,
On kuskile kadunuks jäänud,
Kuulen Sinu nuukseid ja nutad!

Akna taga vihma kallab,
Kardinad meil akna ees,
Ära karda kalis et Sind jätan,
Ma ei suuda enam olla üksinda!

Miskit vabaks mind lasi,
Sinu poole tõmbab ka,
Olen Sinuga nüüd ma,
Kuulen Sinu häält praegu!

Elu pettus on, mis kestab päevast päeva.
Sellest ongi tingitud ta võim,
et ta oma raske, karmi käega
võlusõnu kirjutada võib.

Ütlen alati, kui silmad sulen:
“Oh, et ikka miski erutaks!
Elu pettus on, kuid temast tulev
rõõm teeb vahel vale ilusaks.”

Pöördu näoga vastu taevast iidset,
küsi Kuult, ta sinu saatust teab.
Taltu, surelik, on palju liigset,
mida tõdeda ei ole hea.

Toomehelbetuisk on nagu sõba,
kattes kõik, mis tunduks tülkana
siis, kui reedavad su ebasõbrad,
juhuarmukesed hülgavad.

Hellitagu südant õrnad kõned,
või kui nuga löögu kuri keel,
olen juba pikad aastad mõned
valmis kõigeks, mis mind ootab eel.

Külm on kõrge taeva hele sära.
Tähelõõmad rinnas lahtusid.
Keda armastasin, läksid ära.
Kõige lähemadki lahkusid.

Naeratades vaatan ehatulle,
kuigi jälitab mind vaen ja laim.
Tänulikuks, maailm, jään ma sulle
kõige eest, mis sinu käest ma sain.

Ilmaaegu halad, käsi ringutad.
Kui kord kängub arm, siis parem mingu ta.
Teist ma armastan ja tema omaks saan.
Kuid su maja juurde eile tulin taas.
Mitte huvi pärast, ammu lakkas see.
Tahtsin ainult heita pilku aknasse.