Tõprad annavad tõotuse hakata harrastama terveid eluviise
Tuhmunud trahteris kakssada kratti
pidasid tähtsat ja tarka debatti.
Lehetäil peos oli lennukipilet.
Öökull sõi hõbedast kulbiga kilet.
Liiklusinspektoriks määrati tigu,
aga ta sooritas niipalju vigu,
et tema tööga ei olnud rahul
juuksur, kes vahul, ja mölder, kes jahul.
Tuultele pisteti suukorvid pähe.
Sellel, kes kuulatas, hääl oli kähe.
Kohinal kogunes kohikukki
õue, remontima paarituspukki.
Millestki rusutult puhkesid õied.
Haikalad paisuma puhusid põied.
Lennati, lennati maailmaruumi
uurima tähtede tõrvatud tuumi.
Siga tõi katlasse nuumatud tõru.
Viin tuli kange ja võlu ja mõru.
Loomad, kes jõid seda, kõik olid purjus,
nii et neis vallandus aplus ja kurjus.
Sipelgas pilku ei pööranud kellalt,
sageli naeratas totralt ja hellalt,
üritas tõusta ja kratsides kukalt
peopesa libistas liblika sukalt.
Kilgi paar fokstrotti tantsida kihutas.
Varblane tõugule õlale nihutas
moka, ja mitte just tagamõtteta
kiitis ta mahlakust, kaenlasse võttes ta.
Purutäis rohutirts viiuli purustas.
Tarust kõik varumee mesilind turustas.
Konn võlus kärbseid sel ajal, kui pelikan
jalutskäigule tütart tal meelitas.
Järk-järgult maad võtma seadis end tüdimus.
Päriselt soikus kuid lõbu ja südikus,
kägu kui kõlblusekoodeksi avas,
kuigi see alguses polnud tal kavas.
Viimaselt pudelilt karu lõi korgi ja
selleks, et lõpeks see loomade orgia,
ütles: ”Toon teistele eeskujuks muti ma,
hektarit seitse kes kraavitab jutiga.
Ta on küll pime ja temas on mühaklus,
aga see samavõrd olla võib pühaklus,
kõrini täis panev kõrgemaid tõdesid
neid, kes veel tänini teadmatust põdesid."
Tõhusaks tervikuks loomad nüüd liideti.
Karuprogrammi kus iiales kiideti,
toimisid ühed kui järgijaatajad,
teistest said mutile ülevaatajad.
Artur Alliksaar